Mary Poppinsi süda ja Margus Linnamäe juhtimiskool

Töökaaslaste poolt Mary Poppinsiks ristitud Liina Lokko on asutanud mitu edukat ettevõtet, mis pakuvad erivajadustega lastele tugiteenuseid.

2010. aasta kevadel pani Lokko aluse Otepää Rehabilitatsioonikeskusele ja samal aastal kutsuti ta juba Tallinna külje all asuvat eravanadekodu Villa Benitat juhtima. Tagasi Otepääle jõudis ta pärast kolmanda lapse sündi 2015. aasta kevadel.

Olles aastaid olnud ettevõtte passiivne omanik, tuli Liina Lokko tagasi muutunud naisena. „Kui ma oma suurte mõtetega oma väiksele Otepääle tagasi tulin, et keskuse juhtimine üle võtta, olin ma muutunud ning inimesed ei olnud selleks valmis. Ühed läksid ära, teised tulid asemele. Uued süsteemid ja tugev oma peaga mõtlev meeskond saigi ilmselt meie edu saladuseks,“ kirjeldab ta olukorda.

Ühe edu saladusena toob ta välja eeskuju ja juhtimiskooli Margus Linnamäelt. „Temaga koos töötades nägin ma suure juhi käitumist – ühestki koolist ei oleks ma seda saanud,“ ütleb Lokko, kes töötas koos Linnamäega pea poolteist aastat.

Naise sõnul oli tema jaoks kõige raskem kellast kellani töötamine ära õppida. Nüüd tuleb see tal juba üsna hästi välja ja on üks viis, kuidas kindlalt teel püsida. „Kui varem olen ma jooksnud äri nimel, siis nüüd jooksen kodu nimel. See hoiabki teel,“ ütleb Lokko.

„Olen oma elus Tallinna ja Tartu vahel edasi-tagasi sõitnud. Ühel hetkel väsisin lihtsalt ära.“ Villa Benitas tundis Lokko, et on läbipõlenud. Sealt lahkudes lubas ta endale pea neli kuud puhkust, mil mõistis esimest korda, et on seadnud äri alati esikohale.

„Teemad on rasked ja läbipõlemine on meie alal tegelikult väga lihtne juhtuma. Just sel põhjusel, et süsteem ei tule kaasa – tihti jooksed peaga vastu seina,“ ütleb ta ja lisab: „Selle kõik toome me aga koju kaasa ja peegeldame oma lastele edasi.“

Kiirustamine ja ületöötamine loob Lokko sõnul lastele äreva keskkonna, mis mõjub tugevalt laste vaimsele arengule. „Pahatihti märkame alles liiga hilja, et laps on arengust maas ja vajaks abi. Me tekitame ise oma lastele ärevushäired,“ ütleb Lokko.

Siinkohal on tal soovitus kõigile lapsevanematele: „Aeg, mis me oma lastele anname, peab olema päris tähelepanu – väga mõtestatud –, siis piisab kahekümnest minutist. See on juba piisav ennetustöö, mida saame ise oma laste probleemide märkamiseks ära teha.“

See, et erivajadustega lapsi aina juurde tuleb, on kiirustava ühiskonna tunnus. Raskusaste on erinev. „On teatud hulk lapsi, kes ei pea olema ühiskonda sobitatud – nende tervislik seisund ei võimaldagi olla tavaühiskonnas – neile teeb kaasamine pigem kahju,“ tõdeb Lokko ja lisab, et on100% nõus sellega, et erisüsteem peab jääma.

Murekohana toob ta aga välja selle, et pahatihti tahetakse minna lihtsamat teed ja eraldada tavaühiskonnast ka need lapsed, kes saaksid kaasavas haridussüsteemis hakkama. „Endiselt püütakse paljudes kohtades suruda kõik erivajadustega lapsed erisüsteemi – mõtlemata, kas oleks ka muid võimalusi ning kuhu hiljem kõik eraldatud lapsed minema peaksid,“ räägib ta.

Lokko sõnul pole suur hulk õpetajaid ja otsustajaid kaasava haridusega harjunud. „Uue süsteemi pooldajad süüakse vana süsteemi poolt ära,“ räägib ta ja toob näiteks magistrikraadiga eripedagoogi, kes kevadel neile assistendiks kandideeris. Ta oli Lokko sõnul vaid ühe aastaga haridussüsteemis läbi põletatud.

Lokko on tänulik, et naine just nende ettevõttesse kandideeris, sest juba on märgata, kuidas eripedagoog taas oma kutset hakkab tundma. „Süsteem oleks ta kaotanud,“ tõdeb ta.

Lokko sõnul õhutab riik rohkem lapsi saama, aga tegelikult ei suuda ise elementaarseid asju ära teha. „Kui 12 aastat ei ole sügava puudega laste rahalised toetused tõusnud ja teisel hetkel leiab riigikogu võimaluse katuserahadeks, siis see ikka piinab. See on lihtsalt inetu,“ ütleb Lokko. „Endiselt ei ole inimene tähtis, vaid hoopis Rail Baltic, kuvand Eestist kui e-riigist ja superministeeriumihoone aga inimesed, eriti lapsed, kaovad sinna vahele ära.“

Lokko loodab, et järgmisel aastal tekivad pilootprojektid, mis aitavad iganenud süsteeme muuta. „18 aastat on muudatustest räägitud ja midagi ka muudetud, aga tulemus on ikka sama. Meil ei ole visiooni ja pikaajalisi kokkuleppeid – või kui on, siis on see kellegi sahtlis istuv arengukava, mis päriselus ei rakendu,“ ütleb ta.

Varajase märkamise ja kaasava hariduse edu üheks alustalaks on see, et ka vanematel endal oleks aega süveneda oma lapse vajadustesse ja tema arengule kaasaaitamisse. „Kui omanikud ja juhid teavad, et alluval on erivajadusega laps, siis võiksid nad leida võimaluse teda toetada. Kas või sellega, et lubada töötajal vahepeal ära käia või vahepeal kodust tööd teha,“ räägib Lokko.

Ta kutsub üles ühiskonda mõistma, et erivajadustega laste eest hoolitsemine on kurnav ja raske ning iga vanem vajab selles tuge. „See omakorda teeb vanema õnnelikumaks ja see mõjutab ka last. See ongi see lumepalliefekt, mis aitaks kaasa ühiskonna tervenemisele,“ leiab Lokko.

Probleem on aga märksa sügavam. On tavaline, et Otepää Rehabilitatsioonikeskusesse satuvad lapsed, kellel ei ole isegi oma isiklikku hambaharja, rääkimata korralikest jalanõudest.

Ka võimalused tugiteenustele ligi pääseda erinevad regiooniti, kas või juba transpordivõimaluste pärast. Kui Tallinna vanem pääseb mitu korda päevas bussidega liikuma, siis Lõuna-Eesti küladesse käib buss heal juhul kord päevas. Nii ei olegi vanemal võimalust abi otsida. „Ministrid räägivad küll, et transport on tagatud, aga nii ju ei ole,“ ütleb naine. „Tegelikkus on see, et üks sotsiaaltöötaja ei saa panna tervet päeva ühe lapse sõidutamise peale, teda lihtsalt ei jagu kõigile abivajajatele.“

„Mitte et ma tahaksin olla omavalitsuste suhtes kriitiline, aga kes neid klaasmaju ja linnaväljakuid kasutama hakkab, kui meie tulevik – meie lapsed – on hooleta?“ küsib ta.

Lokko tõi välja, kuidas intervjuu päevale eelneval päeval jõudis kohale päris esimene märkamise koht, kus Otepää bingoõhtul koguti erinevate võitudega kokku 160 eurot, mis annetati just nende keskusele. „See on raha, mille paneme kohe laste jalanõudesse. Me juba teame, kellel on neid kõige rohkem vaja,“ ütles ta.

„Kas ei oleks tore, kui saaksime üheskoos Eesti 100. sünnipäevaks sajale lapsele sada paari jalanõusid jalga!“ kutsub Lokko üles nii ettevõtteid kui ka eraisikuid kaasa mõtlema.

Alates 20.detsembrist kannab gasellettevõtte Otepää Rehabilitatsioonikeskus nime Varajase Kaasamise Keskus. Ettevõte omaniku ja juhataja Liina Lokko sõnul on nime- ja brändingumuutus tingitud kiirest arengust ennetamise ja kaasamise valdkonnas mitte ainult Otepääl vaid kogu Lõuna-Eestis. Rehabilitatsioon on ja jääb seejuures üheks keskuse teenuseks kuid üha enam liigub teenus siiski varajase märkamise poole.

Minu lapsed, minu mees ja minu töö.

2. Aga kurvaks?

See, kui kurbusesse kinni jääd.

Positiivselt tuleb mõelda! Kevad tuleb ju kohe. Igavesti mõnus!

4. Pigem emotsionaalne või ratsionaalne inimene?

Rängalt emotsionaalne, aga olen endasse treeninud tohutu ratsionaalsuse.

Minu kohv, minu diivan, minu vaikus, kuniks pere ärkab.

6. Suurim õppetund elus?

Ma olen harjunud otsima inimestes ainult head. Aga olen õppinud, et kõik inimesed lihtsalt ei ole head.

Kus palju rohkematel on palju parem elada kui praegu.