Alusetu kahurituli puidutööstuse pihta

Nüüd, poolteist kuud enne valimisi näevad puidutöösturid tulevikus põhilist riski just poliitilistes otsustes – kui võimumängudes jääb peale metsaraiete olulise vähendamise hääl, kujutab see endast tõsist ohtu puidutöötlejate toorainebaasile, kirjutab Äripäeva uus teemaveeb Metsamajandusuudised.

Samas ei saa ühiskond puidutööstuse olulisust majanduse vedurina alahinnata, samuti pole võimalik eitada tõsiasja, et puidutööstuse ekspordivõimekus muudkui suureneb.

Nii eksportis see tööstusharu eelmisel aastal umbes 2,5 miljardi euro eest, mis teeb 11% rohkem kui 2017. aastal, kusjuures eksport ületab importi enam kui 1,5 miljardi euro võrra. Puidutööstuse eksport moodustab kogu Eesti ekspordist 17%, sektor annab töötleva tööstuse lisandväärtusest lausa neljandiku ja Eestis kokku tekitatavast lisandväärtusest umbes 8%.

Läbi aegade on areng olnud kiire nii mahtude kasvu, modernse tehnoloogia kasutuselevõtu kui järjest suureneva lisandväärtuse loomise poolest. Kui 90ndate keskpaigas oli põhiliseks puidu väärindamiseks saematerjalide tootmine, siis 2000. aastaks juba saematerjali mehaaniline töötlemine puitdetailideks, vineeritööstuse areng ja kõigi tööstusjääkide ärakasutamine. Alates käesolevast kümnendist lisandus jõuliselt puidust kokkupandavate ehitiste tootmine.

Oluline on ka puidutööstuse panus tööhõivesse eriti maapiirkondades, kusjuures puidufirmad on ühed parimad palgamaksjad väljaspool suurlinnasid. 2018. aastal suutsid Eesti puiduettevõtted maksta üle 400 euro kõrgemat töötasu Läti ja Leedu konkurentidest.

Usutakse, et kui praegu oleme puidu mehaanilises töötlemises maailmatasemel, siis järgmisel kümnendil toimub areng puidu keemilise töötlemise vallas, mis täiustab kogu tööstuse tooteportfelli. Toodetakse üha kõrgema lisandväärtusega ja üha keerukamaid tooteid.

Puidutööstuse hingeelu läbi ja lõhki tundvad ettevõtete staažikad juhid leiavad, et lähematel aastatel tuleb rinda pista üha kallinevate energia-, tööjõu- ja toorainekuludega, kusjuures konkureeritakse ennekõike Rootsi, Soome, Venemaa ja Lätiga ning juba mullu pidid näiteks Eesti saetööstused maksma tooraine eest naabritega võrreldes kõrgemat hinda.

See viib omakorda üles toodangu omahinna ning see jällegi vähendab meie ettevõtete konkurentsivõimekust üleilmsel turul.

Nii märgib ASi Graanul Invest juhatuse liige Jaano Haidla, et põhilised riskid ei peitu mitte puidusektori sees, vaid väljaspool seda.

Loe pikemalt Äripäeva uuest metsamajanduse teemaveebist.