Mulle heidetakse ette Janukovitšit, aga miks siis mitte juba Madurot?

2008. aasta lõpus tegevust alustanud Formus Baltic OÜ teenis juba esimesel tegevusaastal 716 miljonit krooni (üle 45 miljoni euro) müügitulu, kirjutas tänane Postimees. Ettevõtte Swedbankis asuvale kontole kandis miljoneid dollareid ettevõte Wireberg, mille taust on pehmelt öeldes kahtlane. Formus Baltic OÜ juhatuse liige ja kaasomanik Vladimir Griškov ütles intervjuus Äripäeva sõsarlehele Delovõje Vedomosti, et temal polnud vaja Wirebergi raha kontrollida, sest see on panga ülesanne.

Kõigepealt olin šokeeritud, et ajakirjanikud tungisid igasuguse põhjuseta minu kontorisse ja hakkasid filmima... See ei ole korrektne. Nii ju ei tehta!?

Pealegi ei võtnud ma seda kõike tõsiselt. Kõiki tegusid, mida mulle omistatakse, on korduvalt kontrollitud. Kõikide rahade kohta, mis läbi Swedbanki on liikunud, nõudis pank meilt täiendavat infot. Pank kontrollis kõigi meie firma rahade liikumist. Ma olen alati ja igasuguse viivituseta esitanud kõik panga nõutud dokumendid.

Ja mis puudutab artiklis samuti mainitud Bentleyt, siis olid meie firmal sel hetkel rasked ajad ja sellest tuli kuidagi välja saada. Me ostsime Bentley – muide, mitte uue – 230 000 euro eest. Aga artiklis kirjutatakse, et me tegime seda poole miljoni eest. See ei ole ju lihtsalt reaalne! (Postimehe artiklis on Bentley väärtuseks märgitud 400 000 eurot - toim.) Ja see Bentley tõi käegakatsutavaid tulemusi: me saime tema eest renditulu. See auto on ennast juba kaks korda tasa teeninud.

Ja veel. Mulle heideti ette seotust Janukovitšiga. Mind ei üllataks, kui heidetaks ette ka seotust Maduroga. See on väga huvitav, kui võtta arvesse, et ma kellegi eest ei põgene ega end kellegi eest ei peida.

Võib-olla need ongi millessegi segatud, kuid kui mina Wirebergiga töötasin, ei tekkinud mul mingeid küsimusi. Inglise firma, kõik on avatud, suhtlemine käis otse direktoriga. Kanti üle märkimisväärne summa, olete nõus?

Kas pank saab seda kõike niisama lihtsalt üle kanda?

Ei, ei saa. Ükski pank ei võta sellist ülekannet enda peale. Mitte ükski. Algusaegadel ma läksin üldse lihtsalt kohale ja esitasin dokumendid. Mul ei tulnud pähegi hakata selle firma taustas “kaevama”.

Miks ma ei oleks pidanud usaldama? Tegemist on tegutseva firmaga. Pank kontrollis kõikide ülekannete usutavust. Kui see oleks olnud mingisugune libafirma, oleks pank arvatavasti öelnud, et siin on midagi kahtlast.

Ei. Kõik toimis, nagu peab. Kaup oli korralik ja konkreetne, korduvalt viidi läbi auditeid ja kõike kontrolliti. Aga “kaevata”... Niisuguste tempode juures võib “kaevata läbi” kogu Eesti ajaloo, kasvõi Peeter Esimese ajani välja...

Elektroonikat. Me ostame kaupa ettemaksuga, seejärel lisame oma protsendi ja müüme. Me oleme vahendajad. Reeglina kõik nii käibki. On olnud juhtumeid, kui maksuamet on minult küsinud, miks me töötame firmaga, mida antud hetkel ei eksisteeri. Kuid seda tuleb ikka ette. Näiteks siis, kui ma tahtsin asutada oma firma INEXshop internetipoe. Sõlmisin lepingud rõivaste, olmetehnika ostuks, kuid klient vedas mind alt. Sellepärast lõpetas firma tegevuse, aga arved jäid. Firma ei ole äriregistris ja sellel ei ole käibemaksukohustuslase numbrit. Aga nii juhtub, see on ju äri. Ja sensatsiooni nimel võib kirjutada mida iganes...

Esiteks ei tahetud minuga eile vene keeles rääkida. Ma räägin eesti keelt igapäevastel teemadel, kuid küsimustele vastata... Sellepärast palusin rääkida vene keeles. Mulle vastati “ei” ja hakati samal ajal filmima. Kas nii võib siis teha, luba küsimata? Nii, et sa avad ukse ja sinu ees on kuus inimest, kes vahivad sind nagu rahvavaenlast... Nii ma ütlesingi operaatorile: “Mis oleks, kui ma tungiksin teie koju ja hakkaksin filmima? Te kutsuksite ilmselt politsei või viskaksite mind välja.”

Igal firmal on oma ärisaladused, äriplaanid, töökord.

Kolmel presidendil, mina kaasa arvatud, on igaühel 20% ja kolmel Venemaa kodanikul igaühel 9%. Eesti seaduste järgi peavad 25% kasusaajatest olema residendid. Meil on see protsent üle 50.

Kasutame ka muid panku.

Mis tähtsust sellel on? Võin öelda, et selliseid panku on kolm.

Kui pangal on minuga seoses mingeid küsimusi, siis on loomulikult olemas julgeolekuorganid, kes võivad need küsimused lahendada.

Mina ei tea, kes seal midagi “ära peseb” või “välja peseb”. Mina töötasin ausalt, mul on kõige kohta dokumendid ja aruanded. Mida veel vaja on?

Meil olid kirjalikud kokkulepped otse direktoriga.

Ma ei suuda praegu meenutada... Pealegi lõpetasime eelmisel aastal selle firmaga koostöö.

Leidsime uued kliendid, uued kaubad. Üldiselt oli probleem selles, et meie omanik oli offshore-firma. Varem oli peaaegu kõigi firmadega nii. Kuid ühel hetkel see keelati ära ja me vahetasime vastavalt Eesti seadustele omanikke. Sellepärast ei jõudnud me Swedbankiga teatud küsimustes kokkuleppele ja me lõpetasime nendega koostöö.

Kordan üle: hea, et meid veel ei seostata Maduroga. Loomulikult on kurb, et sellised asjad toimuvad. Ma ütlesin ETV ajakirjanikule Eeva Essele, et vastan küsimustele 3–4 päeva jooksul. Tema vastas selle peale: “Ei, vastake kohe.” Ja siis ilmub see artikkel. Kuidas seda nimetada? Kas neile on vaja mingisugust sensatsiooni? Arvan, et nüüd ma Essega enam ei suhtle.

Tavaliselt käib see nii: sa teed tööd ja suhtled ühe firmaga, silmapiirile ilmub teine. Käivad läbirääkimised: “Kuidas te suhtute sellesse, et see kaup läheb siia, too – sinna?” – “Aga katsetame!” Asi on selles, et paljud firmad, kellega ma olen töötanud, osutusid seebimulliks. Pakutakse midagi, aga kokkuvõttes selgub, et tegemist on tühja kohaga. Sellepärast eelistame töötada nendega, keda on soovitatud.

2008. aastast.

Mitte alati, oli ka muud kaupa. Ma teen koostööd paljude firmadega, ja kui töö sujub, ei tungi ma enam üksikasjadesse, kuidas asjad käivad. Sekkun vaid siis, kui tekivad probleemid. Pealegi on mul ka teised ärid (kinnisvara, veel üht-teist).

Elektroonikat, arvutitarvikuid, telekommunikatsiooni-seadmeid. On ka rõivad. Kaupleme ka pesuseadmetega, koristusseadmetega, mida ostame Saksamaalt.

Ei. Koristusseadmeid ostame Saksamaale Venemaa jaoks. Veel hiljuti tegelesime ka metalliga. Tsink, koobalt – seda müüsime ametlikult Luksemburgi börsi kaudu. Tõsi, pankadega oli probleeme: näiteks Luminorile ei meeldinud, et kaup läheb Venemaale. Selline on nähtavasti nende poliitika.

Palun, ei maksa kirjutada, nagu ma tegeleksin kinnisvaraga. On üks konkreetne osa, millega ma tegelen. See on puhtalt minu isiklik äri.

Ka metalliäri oli suur äri. Kui see oleks jätkunud, oleksime Wirebergile silmad ette andnud.

Selleks on vaja pidevalt istuda, jälgida börsihindu. Sellesse peab süvenema. Iga ärimees proovib erinevaid asju. Võtame sellesama Bentley. Kui inimesed on nõus maksma, et rentida Bentleyt, mis on oma hinna juba kaks korda tasa teeninud, siis miks mitte? Maksuametis küsiti minult: “Miks mitte Eesti territooriumil?” Ma vastasin: “Kui te olete nõus maksma mulle 15 000 eurot, annan selle suurima heameelega teile.”

Firmale Bordwell ja Dmitri Novogorodtsevile.

Saate "Radar" uuriv ajakirjanik Eeva Esse ütles Äripäevale antud vastulauses, et Radari võttemeeskond ja Postimehe ajakirjanik ei tunginud Griškovi kontorisse. "Läksime Griškovi kontori ukse taha koos Postimehe ajakirjaniku Martin Lainega," selgitas Esse. Ta lisas, et võttegrupp oli Griškoviga viisakas ja arvestati allika sooviga mitte lasta ajakirjanikke enda ettevõtte ruumidesse.

Esse nentis, et tõepoolest polnud võttegrupiga kaasas vene keelt kõnelevat ajakirjanikku. "Samas saatsime talle enne kohtumist meid huvitavad küsimused pärast kõnealust kohtumist vene keeles ja samuti proovis temaga suhelda ka Radari ajakirjanik Jekaterina Minkova," selgitas Esse.

Roman Stroykov on peamiselt tuntud läbi ettevõtte Antonio Trade OÜ, mis tegeleb peamiselt konditsioneeride ja kliimaseadmete hulgimüügiga. Alates 2016. aastast on saanud samuti oluliseks osaks metallide- ja metallimaakide hulgimüük, moodustades umbes kolmandiku käibest. Stroykov on ettevõtte omanik emaettevõtte Kolm Kivikest OÜ kaudu. Irina Rubtsova asus alates 2018. aasta septembrist Antonio Trade OÜ juhatuse liikmeks.

Stroykov on olnud korduvalt Äripäeva Rikaste TOPis, kõrgeim oli 2015. aastal 7. koht 115,7 miljoni euroga. Eelmisel aastal oli Stroykov 97,1 miljoni suuruse vara väärtusega 26. kohal. 2017. aasta edetabelis oli ta 15. kohal 108,5 miljoni euroga.

Rikaste TOPi jõudis Stroykov 2010. aastal, kui ta vara väärtus oli kroonides 606 miljonit. Äripäev tutvustas Stroykovit siis kui Vene ärimeest, kes asutas koos kompanjon Sergey Anufrieviga 2007. aastal Eestis firma, et vahendada Kagu-Aasiast Venemaale tööstuskaupu. 2009. aastal oli tema suurosalusega firma käive üle 1,2 miljardi krooni ja kasumit teenis 150 miljonit krooni. “Kogu käive tehakse Venemaal. Üle 100 miljoni krooni on paigutatud ka Vene pankade võlakirjadesse,” kirjutas Äripäev toona.

Paralleelselt Formus Baltic OÜ juhtimisega oli Vladimir Griškov pikka aega seotud ettevõtetega Komerk AS ning Intersad AS (Komerk on Intersadi tütarettevõte), olles mõlema ettevõtte juhatuse liige aastatel 2006–2017. Intersadi aktsionär oli aastatel 2006–2017 Saint Kitts ja Nevise ettevõte Esterson Enterprises S.A. Pärast seda liikus aktsiapakk Lätti, kus esindajakonto oli aasta ja kaks kuud Citadele panga klient. Alates eelmise aasta aprillist kuulub Intersad aga Roman Stroykovile. 2005–2017 oli Stroykov mõlema ettevõtte (Intersad ja Komerk) nõukogu liige.

Saint Kitts ja Nevise ettevõttele Esterson Enterprise kuulub ka kohalik ettevõte Esterson OÜ, mille omanikeringis on taas Stroykov ning lisaks kaks Vene kodanikku Ivanna Savchuk ning Igor Zakharov. Stroykov on olnud ettevõtte osanik alates 2006. aastast. Aastatel 2005–2008 oli Esterson OÜ juhatuse liige samuti Vladimir Griškov.

Juba 2011. aastal käis Äripäev uurimas, mis ettevõtetega on Formus Baltic OÜ ja Antonio Trade OÜ näol tegemist, kes suudavad näidata toona miljardi krooni suurust käivet.

Äripäev kirjutas siis, et 1,4 miljardi krooni suurust käivet näidanud Antonio Trade oleks kirjade järgi pidanud tegutsema Tallinnas Koplis koorunud värviga viiekorruselise paneelmaja korteris. Korter kuulus firma juhatuses olevale Jevdokia Pribõltšenkole, firma ise aga Moskva kahele ärimehele. Kedagi polnud toona aga kodus, vastust ei saanud ka elektronkirjadele ega tähitud saadetistele.

Majaka tänava muljetavaldavast ärihoonest õnnestus siis leida salapärase miljardikäibega äri OÜ Formus Balticu tilluke kontor. Seal istusid kaks daami, kes teatasid, et ei saa ettevõtte kohta midagi rääkida. Seda võis teha ainult firma juhatuse liige Vladimir Griškov. Viimane alustas siis pahandamisega, et käidi videokaameraga tema kontoris ning ta polnud rahul ka Äripäevast kirjalikult saadud küsimustega. “Kes-kellega-kuidas, selliseid küsimusi ei ole ju taktitundeline esitada, õige?!” teatas Griškov 2011. aastal.

Juba 1999. aastal kirjutas Vene ärileht Kommersant, et majandusjulgeoleku ja korruptsioonivastase tegevuse peavalitsus pani kinni rahapesu kanali, mis toimus läbi ettevõtte Esterson Enterprise, mis oli registreeritud Californias. Riigiasutuse andmetel registreeris ettevõtte Roman Stroykov.

Stroykov on Siberi föderaalringkonna ühe suurima panga Ekspert Bank juhatuse esimees. Panga kodulehekülje andmetel tema ja tema firmad, mida ta omab Eesti ettevõtte Kolm Kivikest kaudu, kontrollib 93% ulatuses Vene panga juhatust.

2013. aastal kirjutas Vene meedia, et siseministeerium kuulutas Stroykovi tagaotsitavaks seoses rahapesu süüdistusega, mis toimus läbi Baltimaades registreeritud firma, mille põhikapitalist kaks kolmandikku kuulus Stroykovile. Majandusjulgeoleku ja korruptsioonivastase tegevuse peavalitsus leidis, et ta koordineeris kuritegeliku grupi tegevust, mille abil omastas 31 miljonit rubla, mis olid eraldatud Moskva–Ast­rahani maantee remontimiseks ja haldamiseks.