Fotoreportaaž: Toompeale pääsemise hind

Seekordsetel riigikogu valimiste eel on püüdnud end nähtavaks teha 1099 kandidaati. Kõikide erakondade poliitikuid jälgides on näha, et tihe konkurents on pannud poliitikud lisaks klassikalisele õhtuti kortermajade koridorides kondamisele ka kastist välja mõtlema.

Näiteks mõtles ühel päeval poliitikamaastiku uustulnuk Ruslan Trochynskyi, et võiks valijatele Grossi poes tromboonil "Ukuaru valssi" mängida. Kusjuures Grossi kauplused on ainukesed poed, kus võib raha eest valimiskampaaniat teha. Eesti-Ukraina folkmuusika ansambli Svjata Vatra juhtfiguurina tuntud Ruslan kuulub eelmise aasta detsembrist Eesti 200 ridadesse, riigikokku kandideerib ta Järva- ja Viljandimaal. Peale trombooni mängimise kutsus Ruslan Järva-Jaani Grossi poe külastajaid ka kohalikku kultuurimajja kontsert-kohtumisele, mille koos oma mänedžeri ja abikaasa Terjega korraldas.

Kontserdile tuli kohale ligi 15 inimest. Ruslan mängis neile pool tundi erinevate pillidega muusikat ja rääkis oma elust, seejärel vastas ta koos erakonnakaaslase Kalle Kallasega külaliste küsimustele. Kontserdikülastajatele tegid enim muret Kohtla-Järve gümnaasiumi õppekeel ning Rail Baltic ja Eesti kodakondsust puudutavad küsimused.

Värvikas Ruslan on enda sõnul valimiskampaaniat teinud iga päev jaanuarist saati. Küll on ta valijatega suhelnud ja Eesti 200 ideid tutvustanud internetis, turu peal, kauplustes. Isegi ühistranspordis on ta inimestega juttu teinud. „Ei oska ennustada, kas pääsen riigikokku, kuid tean, et olen omalt poolt teinud kõik mis võimalik,“ sõnas ta.

Eestimaa Ühendatud Vasakpartei värske esimehe Julia Sommeri jaoks on need esimesed riigikogu valimised, mistõttu peab ta neid ka väga eriliseks. Selleks, et vasakpoolseid ideid valijatele tutvustada, on ta viimastel nädalatel pea iga päev püüdnud inimestega tänaval suhelda. Samuti on ta osa võtnud debattidest ja sotsiaalmeedias aktiivne olnud.

Julia kandideerib riigikokku Harju- ja Raplamaal. Mitu korda on ta käinud valijate tähelepanu püüdmas Maardus, peas punane nokamüts, jalas punased kummikud ning käevangus punane kott. Möödujatele on ta jaganud täiesti tavalisi pastakaid ning oma nime ja kandidaadi numbriga visiitkaarte. Flaiereid jagas ta nii palju, et pidi neid lausa juurde tellima. Rohkem valimisnänni Ühendatud Vasakpartei ei jaga ja plakateid ei trüki. Selleks pole neil lihtsalt võimalust.

Julia on Ühendatud Vasakpartei liige olnud kaks aastat, esimeheks sai ta mullu novembris. Julia annab endale aru, et tema erakond riigikokku ei pääse. Eesmärgiks on ta seadnud 1% häälte osakaalu ületamise. Temas püsib lootus, et inimesed otsivad midagi uut ja et vasakpoolsed ideed muutuvad üha menukamaks.

Kui keskerakondlane Jüri küünlakuu päikselisel pühapäeval Paldiskisse jõudis, olid rohelised mehikesed telgiga juba keskväljakule maandunud. Oma abilistega paari tunniga 293 korteriuksele koputanud ning teed ja lubadusi jaganud Jüri Ratas on kindel, et osutub valituks.

Mõni kuu valimiskampaaniat teinud peaminister tõdes, et seoses töökohustustega on ta seekord valijate uste taga käinud vähem kui varem. Ustele koputamise vajalikkuses ta aga ei kahtle. „Ennekõike on sellest kasu valijaile endile,“ ütles Harju- ja Raplamaal riigikokku kandideeriv Ratas ning kiirustas järgmise trepikoja suunas.

Vabaerakonna naised korraldasid veebruari keskpaigus meeste tervisele tähelepanu juhtiva meeste marsi. Neli aastat partei liige olnud Eve Viidalepp osales aktsioonis isetehtud plakatiga, kus kutsus naisi üles oma mehi armastama.

Eve teeb kampaaniat nii aktiivselt, et mõnel päeval alustab ta sellega lausa hommikul kell kuus. Nimelt peab ta vajalikuks olla valijale kättesaadav, nendega kohtuda ja võimalikult palju suhelda. „Kunagi ei tea, millisest sõnavõtust võib kasu olla,“ sõnas ta.

Sellest hoolimata peab Eve end sedavõrd tagasihoidlikuks, et seab esiplaanile siiski Vabaerakonna nähtavaks tegemise, mitte isikliku ambitsiooni riigikokku pääseda. „Poliitikas ei saa olla ja tegutseda ainult selle nimel, et riigikokku pääseda,“ ütles ta.

Kõledal tuulisel veebruarikuu päeval seisis Kristiine keskuse ees Isamaa erakonnale tähelepanu püüdev Tarmo Kruusimäe. Käed külmetasid – Tarmo on kuhugi oma kindad kaotanud. See aga ei heidutanud pea 30 aastat erakonnas olnud Tarmot mitte üks raas, kuna valijatega kohtumise soov on tal eriti suur. Nimelt pole Tarmo seekordsetel valimistel klassikalist kampaaniat eriti palju teinud, kuna töö riigikogus röövib aja. Seekord kandideerib ta Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosas.

Tarmo soovitab valida erakonna asemel inimest. „Nii nagu valid ka oma perearsti või juristi,“ märkis ta.

Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita piirkonnas kandideeriv Reformierakonna liige Keit Pentus- Rosimannus on Lasnamäel ukselt uksele kampaaniat teinud aastate jooksul mitu korda. Kogu oma poliitikukarjääri jooksul on ta enda sõnul koputanud lausa enam kui 20 000 korteri uksele. Tänu sellisele kogemusele tunneb ta enda sõnul juba uksemati järgi ära, kas korteris elab keegi või ei.

Sel aastal on Keit käinud Lasnamäe elanike uste taga abilisega, kes räägib soravat vene keelt. Õhtu jooksul käivad nad kahe-kolme tunni jooksul läbi mitu kortermaja. Iga kord, kui uks avatakse, tutvustab Keit ennast, kutsub elanikke valima ja tagasihoidliku eestlasena soovitab hääletada just enda poolt.

Harju- ja Raplamaal kandideeriv Artur Talvik Elurikkuse Erakonnast lustis ühel veebruarikuisel õhtul Lau külas saanisõidu kohvikus. Müüs seal potentsiaalsetele valijatele suppi ja grillis šašlõkki.

Kohviku korraldas külarahvale Arturi abilise Rein Haggi tütar. „Küüniline enesemüümine minu kampaania juurde ei kuulu,“ sõnas Artur piipu popsutades. Hoolimata küünilise enesemüümise vältimisest on Talvik pidanud kampaaniat tegema hullumoodi – sügisel sündinud Elurikkuse Erakond oli sügisel noor ja enda nähtavaks tegemisega tuli vaeva näha.

Artur ja Rein nimetavad Elurikkuse Erakonda pigem poliitiliseks liikumiseks kui klassikaliseks erakonnaks. Nimelt ei salli nad enda sõnul parteisid mitte üks raas. Rein on aidanud Arturil jagada väheseid voldikuid, mis erakond on trükkida lasknud. Erakonnal ei ole raha, mistõttu palju kraami neil jagada polegi.

Kui Arturil oli šašlõkk grillitud ja supp müüdud, siirdus ta saanisõidule. Riigikokku pääsemise suhtes püsib ta positiivne. „Võitlen lõpuni, sest kunagi ei tea, mida kõike võib juhtuda,“ lausus ta. „Inimesed tüdinevad nendest tühjadest lubadustest ära, Elurikkus ei luba kellelegi rahatähega kingitusi. Nänni ka ei jaga,“ lisas ta.

Ettevõtja Kersti Kracht kandideerib riigikokku Ida-Virumaal, ent vabariigi sünnipäeval tuli ta koos lapselastega EKRE tõrvikurongkäigule. Ta on olnud EKRE liige poolteist aastat.

Ida-Virumaal kampaaniat tehes eelistab Kersti tänavate asemel kaubanduskeskusi. „Seal on soojem,“ põhjendas ta. Peale selle on ta enda sõnul korraldanud ka avalikke esinemisi ja käinud kohtumas erinevate seltsidega.

Rongkäigul tõrvikut hoidnud Kersti vabandas oma lapselaste ees, et tal pole viimasel ajal nende jaoks eriti aega olnud. Valimistega on lihtsalt nii palju tegemist olnud. Detsembrist saati aktiivselt kampaaniat teinud Kerstil on suured ambitsioonid – kõik piirkonna juhid, ka tema, peavad ringkonna või isikumandaadiga riigikogusse pääsema, kuna erakond loodab valimistel saada 24 kohta.

Tänavaaktsioonide poolest tuntud üksikkandidaat Maarika Pähklemäe korraldas veebruaris Tallinna kesklinnas Musumäel üksinda marsi, seljas vaid roosa kombinee ja käes roosad õhupallid. Roosa värv sai valitud, sest see on naistevastase vägivalla värv. Naistevastane vägivald on aga Maarika kampaania põhisõnum. Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosas kandideeriv Maarika rääkis, et tahab probleemi olemuse puust ja punaseks teha. Roosat kombineed kandis ta inimeste südamete soojendamiseks.

Maarika aktsioon koosnes kombinee väel fotografeerimisest ja sotsiaalmeedias live’i tegemisest. Hiljem jagas ta tänaval valijatele käsitsi tehtud paberist südameid, mille peal olid tema nimi, kandidaadi number ja head soovid.

Juristist Maarika on teinud valimiskampaaniat sellest hetkest peale, kui oma nime valimisnimekirja üles pani. Ta peab vajalikuks, et poliitikas oleks rohkem naisi. Samuti soovib ta näidata, et demokraatia on kreenis – üksikkandidaadil ei ole sisuliselt võimalik riigikokku pääseda.

Maarika loodab, et suudab kunagi Eestimaa südamed sulatada. Kord tegi ta trammis kampaaniat ja sai aru, et mitte keegi ei olnud temast midagi kuulnud. See mõjus talle kui külm dušš…

Sellest hoolimata peab üksik sõdur Maarika oma kampaania sõnumit sügavaks.

“Härra Tarand, kas peate end joodikuks?” kõlas küsimus Indrek Tarandi valimiskoosolekul Lihula kultuurimajas, kuhu rahvasaadik ise hilines. Küsimus pani Tarandi kulme kergitama. Seejärel asus ta küsimuse esitajaga arutama joodiku definitsiooni, aktsiiside, Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri napsulembuse ja pagulaste üle. Veerand tunni möödudes oli Indrek veendunud, et mees hääletab tema poolt.

Indrek peab inimeste painamist tänavakampaaniates vastumeelseks, mistõttu otsustas ta tänavu oma valijatega kohtuda rahvamajades. Kohtumisi on ta koos teiste Pärnumaa sotside kandidaatidega teinud Tõstamaal, Pootsis, Tootsis ja Häädemeestel. Pärnus kulutas ta enda sõnul kampaania tegemiseks lausa 5 eurot. See kulus Nullpunkti kohvikusse oma valimismaterjali paigutamise peale.

Sotsiaaldemokraatide nimekirjas kandideeriv Indrek peab kampaania tegemist oluliseks. Isegi siis peab, kui kampaaniakohtumistele on kohale tulnud vaid viis inimest. Ikka tuleb endast märku anda ja kahju minimeerida, leiab ta.

Pärast Indreku korraldatud kohtumist algas Lihula kultuurimajas seltsi „60 pluss 100 miinus“ võimlemistrenn. Seltsi liikmed kasutasid ära võimalust rahvasaadikul nööbist kinni haarata ja paluda, et Indrek näitaks neile ette oma kuulsa kass-kaameli-nimelise venitusharjutuse. Seda võimalust ei saanud Indrek kasutamata jätta ja ta tormas uuesti lavale.

Vastutasuks õpetasid seltsi liikmed omakorda Indrekule mõne uue võimlemistriki, mida rahvasaadik südikalt järele proovis.

“Ma olen juba mitu aastat peast roheline olnud,” kuulutas Erakond Eestimaa Roheliste nimekirjas kandideeriv Anu Saagim kesknädala õhtul Pärnu Rannahotelli restoranis, mekkides austrite kõrvale šampanjamaailma Ferrarit – Pol Rogeri šampanjat.

Muidu Harju- ja Raplamaal kandideeriv Saagim peab inimestega suhtlemist igal pool oluliseks, seepärast on ta tulnud rohelistele Pärnusse appi. Enda sõnul häbiväärselt vähe kampaaniat teinud Anu hämmastas, et inimesed, kellega ta on suhelnud, ei pea valima minemist oluliseks, sest nende sõnul ei muutu sellest midagi ning pigem peetakse poliitikuid valetajateks.

Saagim liitus rohelistega täpselt sama suhtumise pärast, et oleks kellegi poolt hääletada ja tõestada, et kõik ei ole vassijad. Kuigi ta tõdeb, et kui oleks väga tahtnud riigikokku saada, siis oleks pidanud ühinema mõne muu parteiga, kellesse ta küll ei usu. Seega valis ta erakonna, millesse ta ise usub. Mõneti on see katse tõestada, et väikestel on poliitikas võimalik püünele saada. Anu kutsub inimesi kindlasti valima, et haarata enda kätte võim ja peab end täpselt selliseks inimeseks, et minna barrikaadidele ja võidelda.