Fotoreportaaž: magusa krundi sünge minevik

See luulerida pärineb endise Tallinna vangla jalutusala seinalt, kust viimane kinnipeetav viidi ära möödunud aasta 7. detsembril. Äripäev käis uurimas, mis seisus on vanglakompleks praegu.

Endise sõjavangilaagri territooriumile rajatud Tallinna vanglas oli vahetult enne uude hoonesse kolimist 696 kinnipeetavat ja 446 töötajat.

Veel 2016. aasta mais kolis Tallinna 95 naissoost kinnipeetavat, kes tulid Harku ja Murru vanglast. Harku ja Murru vanglad suleti, sest kinnipeetavate arv vähenes, mistõttu oli teistes vanglates piisavalt kohti, et nende kinnipeetavad ära paigutada. Oluline oli ka sulgemisega kaasnev majanduslik kokkuhoid. Tallinna toodi siiski ainult ilma lasteta naised, kinnipeetavad emad koos lastega paigutati Tartu vanglasse, kuhu olid loodud selleks tingimused.

Igal Tallinna vanglas olnud süüdimõistetul oli oma täitmiskava – selles on kirjas, mida keegi vangistuse ajal tegema peab. Kes käis koolis, kes tööl. Lisaks põhikooli tundidele sai õppida aiandust ja Tallinna Ehituskooli õpetajate käe all müüriladumist, plaatimist, elektriku ametit.

Päevakord on vanglas nagu kivisse raiutud. Nagu oli vanas vanglas, on ka uues. Äratus on kell 6.00 ja öörahu kell 22.00. Selle ajavahemiku sisse jäävad erinevad tegevused, sealhulgas õppimine, töötamine, sotsiaalprogrammid jmt.

Kui varem said vangid päeval ka sööklas käia, siis see korraldati ühel hetkel ümber. Turvarisk ei lubanud kinnipeetavaid enam sööklasse viia, selle asemel toodi söök kambritesse. Vangistatul oli oma kauss, lusikas ja kruus, sinna jagati sööki. Eeluurimise ajal anti toit läbi kongi luugi. Mida pakuti? Valikus oli näiteks puder, keedetud makaronid, maksastrooganov, kalasupp, sepik, piim.

Eluhoones jäävad silma puidust ja vineerist kambriuksed, mille saaks hea tahtmise korral isegi jalaga eest lüüa. Tegelikult ei olnudki eesmärk vangistatuid kogu aeg kinni hoida, päevasel ajal said nad koridoris vabalt ringi liikuda. Kambris oli ühe isiku kohta ette nähtud 4 ruutmeetrit pinda, kunagi oli see 2,5 ruutmeetrit. On ka kümnele isikule mõeldud kambreid, kuigi enamikus oli siiski koos vähem vange.

Kui kinnipeetav oli karistuse kätte saanud ja kolinud eeluurimishoonest eluhoonesse, muutus ta rahulikumaks. Laamendamist oli siis vähem, kuigi igasugu seiku tuli ette. Eluosakonnas on kambri seinad siiski enamasti tagasioidlikumad – siin-seal on seinad kaetud joonistuste ja sõnumitega.

Tallinna vanglas on karistust kandnud ka eluaegsed vangid. Viimase kümne aasta jooksul on ühel vangil õnnestunud põgeneda ja üks vang on tapetud. Kehavigastusi on rohkem tekitatud ja rünnatud ka.

Kartserisse pandi kinnipeetav enamasti kodukorra rikkumise eest, näiteks kui ta oli rikkunud öörahu – vaadanud lubatust hiljem televiisorit –, lõhkunud vangla vara vms.

Päev kartseris ei sisaldanud endas palju valikuid. Pärast äratust kell 6.00 tõsteti voodi koridoris asuva kangi kaudu vastu seina. Kinnipeetav sai ülejäänud päeva kas seista või istuda puupingil. Aja veetmiseks oli võimalik lugeda, lahendada isetehtud sudokut, ristsõna. Tagasi alla lasti voodi öörahu saabumisel. Kinnipeetavat võis kartsas hoida kuni 45 ööpäeva.

Vanglakompleksi sulgemisega läks kinni ka rohkem kui kümme aastat truult Eesti riiki teeninud valvekoerte aediku uks. Tööta jäi seitse perimeeterkoera: Brola, Džan, Roosi, Suslik, Jeff, Jonny, Reksu. Uues vanglas täidab koerte ülesannet elektroonika. Tänu valvur-koerajuhi Gerda-Ulla Sauli jõupingutustele jõudsid kõik neljajalgsed siiski uude koju.

Kunagi olevat Murru vanglas töötanud selline koer, kes ei lasknud endale kedagi ligi: talle pidid isegi valvurid vihmaveetoruga kaussi sööki laskma. Koer murdis ka kasse, kes siis suvel aedikus sooja käes roiskusid, sest keegi ei saanud neid sealt ära koristada.

Päevas said kinnipeetavad jalutada minimaalselt tunni.

Vangla asus Pronkssõduri juures, kesklinna kalmistu kõrval. Omal ajal käidi surnuaia poole pealt pakke üle aia viskamas ning samuti sai kõva häälega hõigates oma jutud aetud. Telliti ka erootikaajakirju, kust vangid kirjutasid üks ühele jutu maha ja saatsid kirja oma pruudile.

Vanglas oli ka ruume, kuhu võisid tulla lähedased ja lapsed kuni kolmeks päevaks. Enamasti kestis pikaajaline kohtumine siiski päeva. Kooselamine toimus vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta.

Need ruumid on nüüd aga minevik. Detsembris alustas tööd uus Tallinna vangla Rae vallas Tallinna linna piiril asuvas Soodevahe külas. Sinna on ette nähtud kokku 1208 vanglakohta, millest 512 kambrit mees- ja 92 naisvangidele. Uus vanglahoone vastab kõikidele justiitsministeeriumi poolt soovitud tingimustele, mis ei ole võrreldavad vana vangla tingimustega.