Kruuda juures töömehe pagasit kogunud Kivine tuleb tagasi mandrile

Kivine on töötanud piimatööstustes juhtivatel ametitel üle 25 aasta: Tallinna Piimakombinaadis, Oliver Kruuda juures Tere ASis ning alates 2015. aastast Saaremaa Piimatööstuses. Kivine on sealjuures ka päriselt piimandust õppinud juht.

Räägitakse, et nüüd liigub Kivine edasi ettevõttesse E-Piim. Kivine ütles, et tal on kindlasti soov rakendada ennast piimanduses. "Ja õnneks on siin ka piisavalt arvestatavaid valikuid," ütles ta.

E-Piima juhatuse esimees Jaanus Murakas ei andnud samuti täpset vastust. "Kindlalt räägime siis, kui Ülo on päriselt üle kontoriukse astunud, et allkiri anda.”

Kivine ütles, et lahkumine Saaremaa Piimatööstusest oli tal pikemat aega plaanis - täpsemalt eelmise aasta sügisest. Enne oli tarvis mõni mastaapsem ja põnevam projekt lõpetada, rääkis ta intervjuus Äripäevale.

Ei saa öelda, et lõpuni tehtud, aga suurte plaanide teatud etapid said realiseeritud. Miski ei ole töötlevas tööstuses, eriti piimatööstuses, kunagi valmis.

Minu kodu on ikkagi Tallinnas ja kuivõrd töö on Saaremaal, siis seda teekonda oli ikka palju. Ma üks aasta isegi pidasin arvestust, siis tuli aastas umbes 110 praamisõitu. Aga siin tasub kohe mainida, et püsiühenduse pooldaja ma ei ole. Just seepärast, et Saaremaa tooted on erismaised ja eraldatus tagab selle.

Ega ma hästi muidugi ei arva. Valimistel annavad valijad oma hääle ja poliitikud peaksid seda järgima. Niisamuti hääletavad ka tarbijad leti ees. Kui keegi hakkaks kasutama lihtsalt niisama Saaremaa nime, siis ma arvan, et see on tarbijate ootuste petmine. Miks tahetakse Saaremaad kasutada? Järelikult on see märk heast tootest. Saaremaa tooted on erilisemad, ja mitte ainult piimatooted.

Kaugtöö tegemine on okei, aga töötleva tööstuse ettevõtet tuleks juhtida kohapeal. Piimatööstuse protsessid on võrreldes paljude teiste töötleva tööstuse harudega erinevad. Me töötame 24/7. Me varume piima põhimõtteliselt ööpäevaringselt. Kiiresti riknev on nii tooraine kui ka sellest valmiv toode.

Jah, selles kontekstis oleks sild kindlasti väga tervitatav, sest kaupade ja ka muu liikumine on aeganõudev, samuti lisab kulusid. Pigem olen mõelnud, et sild võiks olla Saaremaa ja Hiiumaa vahel. Hiiumaale sõit oleks läbi Virtsu, praam sõidaks ca tund kiiremini ja liinil sõidaks neli alust väljumisega iga 15 minuti tagant. Riik ei peaks enam mõtlema Rukki kanali süvendamisele.

Väga palju uusi asju sai loodud. Eelmisel aasta tõime turule uue piima: Saaremaa ÖKO täispiim. Alles paar nädalat tagasi valiti see toode hõbemärgiga Eesti parimaks piimatooteks. Kaks aastat tagasi sai selle tunnustuse Old Saare juust, mis saavutas lõpuks ka üldvõidu ning pärjati Eesti parima toiduaine tiitliga.

Kindlasti on kahju kolleegidest, meil on tubli meeskond ja ma arvan, et ka saarlased võtsid mu omaks.

Jah, seda saab küll öelda, et saarlane ja lõuna-eestlane on erinevad ja omaksvõtmine võttis mingi aja. Aga ma õppisin saarlasi tundma ja arvan, et ma kohanesin päris hästi. Saaremaa Piimatööstus on pikkade traditsioonidega ettevõte, mille tekkest möödus äsja 60 aastat. Aga juustu on Saaremaal toodetud ikka väga väga ammu. Esimene juust Eestis toodetigi Saaremaal ja seda presenteeriti juba 1851. aastal Londoni EXPO messil.

Mul on siiralt hea meel, et tööstuse piima varumise numbrid on väga palju tõusnud ja seda nii Saaremaa kui ka Hiiumaa tootjate puhul. Kui ma Saaremaale läksin, siis varus ettevõte aastas 42 000 tonni piima, kuid eelmisel aastal juba üle 50 000 tonni.

Kindlasti on märgiline, et 2016. aastal alustasime esimese suurtööstusena Eestis mahetoodete tootmist. Mahepiim oli Saaremaal ja Hiiumaal juba varem olemas. Ma leidsin, et oleks aus see tooraine eraldi toodeteks väärindada ja anda mahetootjatele selle eest eraldi preemiat.

Lisaks palju selliseid investeeringuid, mis kohe välja ei paista, näiteks renoveerisime suure osa elektrisüsteemidest. Elekter on meil siin saare peal üldse väikestviisi huumor ja see pole isegi tuulte ja tormidega seotud. Voolu kõikumist ja häireid on lihtsalt väga tihti. Viimase aasta jooksul on juba neli juhust olnud, mis on meile väga tõsiseid tagajärgi toonud.

Kuskil kolmandik läks ekspordiks. Juustust eksportisime sisuliselt poole. Võid me ei müü tõesti ühtki pakki Eestist välja. Saaremaa või on Eestis hästi hinnatud ja me müüme 100% võist koduturul.

Üldse on Eesti piimavarustatus 180%. Piimatööstuse inimesena näen kindlasti, et on tootmis- ja ekspordivõimalusi. Oluline on, et Eestis toodetud piim siin ka väärindataks.

Tuleb otsida uusi turge, sest piimandus on hästi volatiilne. 2014. aasta sügisel sulgus Venemaa turg ning aastatel 2015-2016, kui ma Saaremaale läksin, oli väga keeruline aeg, sest Saaremaa tehase toodangust läks põhimõtteliselt kõik Venemaale. Oli tarvis kiiresti tegutseda. Praegu eksporditakse kõige rohkem Itaaliasse ja Kreekasse. Läheb ka Lätti ja muidugi Soome.

Võib-olla on probleem Eesti väiksus. Kui me ka välismaa turule liigume, siis kaugetesse riikidesse sisenemine ei ole kerge – ekspordi suunas tuleks Eestis koostööd teha. Kui üks ettevõte sõidab kuhugi oma näidiskohvriga ja samas lennukis on teine ettevõte samuti oma kohvriga ning nad lähevad üksteise teadmata samasse riiki, võib-olla isegi sama kliendi juurde, siis see ei ole väga produktiivne. Miks mitte viiagi välja ja turundada ühtset Eesti brändi, mille alla Eesti tooted on kogunenud? Sellega tuleb palju tööd teha, teatud riikide ostjad on traditsioonidega ja ennast peab tõestama.

Itaalia on hästi suur ja traditsiooniline juustumaa. Itaalia on samas importmaa, sest neil ei ole nii palju piima ja Itaaliasse on võib-olla isegi lihtsam siseneda. Aga küsimus on kaugematest riikides, näiteks Hiina, Jaapan, Korea, Ladina-Ameerika. Tere AS on kuuldavasti Vietnami turule sisenemas. E-Piim on Jaapani suunal tugevat tööd teinud. Samas on kõigil neil suundadel takistuseks meie väiksus.

Vaatame, kuhu maailm liigub. Soomes on uus trend kaeratooted. Neid ei tohi nimetada piimaks, aga kaerast valmistatud tooted on uus trend. Nii ka mahetooted, mis mõni aasta tagasi olid poelettidel vähemuses, aga mille osakaal tõuseb jõudsalt. Töötlejad peavad jälgima, kuhu trend liigub. Paraku Eesti ei ole trendide looja, aga me oleme hästi nutikad ja tublid, et neid trende hästi omaks võtta ja järgida.

Kindlasti tuleks arvestada hetkeolukorraga. Meie keskkond – poliitiline ja majanduslik – on väga turbulentne. Suured muutused on siinsamas Euroopa Liidus, Suurbritannias. On räägitud Euroopa Liidu ja NATO ühtsusest. Alles kolm aastat tagasi tühistas Euroopa Liit esmatasandil piima tootmiskvoodid, eelmisel aastal taganeti üle 30 aasta toiminud interventsiooni süsteemist. Kunagi ei saa öelda, et midagi on alati “nii”. Tuleb hinnata ja jälgida olukordi hetkedes ja püüda operatiivselt otsustada.

Kes meist ei tahaks olla omanik, eks. Aga ma olen ennast rakendanud ettevõtetes ja mul on olnud seal huvitav ja võimalusterohke. Panustanud olen ikka ja alati nii, nagu oleks see ettevõte minu oma.

Töötasin Teres põhimõtteliselt 20 aastat, sain sealt kindlasti enamiku oma töömehe pagasist. Samas on Saaremaa Piimatööstuse juhtimine seda kogemust kõvasti täiendanud. Väga suur erinevus ongi esmalt see, et Tere oli aktsiaselts ühe juhiga, kes otsustas ise ja kiiresti võrreldes pea 45-liikmelise ühistuga. Vormilt ja ärimudelilt erinevad need kaks ettevõtet väga oluliselt.

Alustan vastamist sellest, et praegu on Eestis üldine probleem tööjõu leidmine. Töötlevasse sektorisse tuleb vähe noori spetsialiste. Saaremaale ei ole neid seda enam lihtne leida. Millegipärast inimesed küll õpivad toidutehnoloogiat ja õpivad Maaülikoolis ka piimandust, aga siis leitakse uued väljakutsed. Tööstuste juhid peavad ka enda otsa vaatama ja küsima, miks see nii on. Võib-olla tuleks toidutööstuse tutvustamist alustada juba gümnaasiumis.

Meil Eestis on väga laiasuunaline toiduainete tööstus ja me kõik vajame selle sektori toodangut. Ma arvan, et maitsete maailmas on huvitav töötada. Konkurents on tihe, aga see on tervitatav ja eelkõige võidavad Eesti tarbijad.