Odessa – seal on see, mida siin pole

See lause aitab selgitada nii korruptsiooniga seonduvat – kui Eestis korruptsioon ilma ei tee, siis Ukrainas küll – või ka ärikultuuriga seonduvat – Raidam ühineb nendega, kes Ukrainas äri ajada ei soovita.

Odessa võib tunduda viimasel ajal enimreklaamitud linnana Eestis, kuid Raidam nii ei arva, pidades Pariisi, Londonit või Berliini suuremateks staarideks. Samas möönab ta Äripäeva raadio saates "Reisiklass", et endise Vene impeeriumi linnadest võib Odessa olla olnud lähiminevikus tõesti sagedamini teemaks kui metropol Peterburi.

Linna ajalugu on kirju ja väärib eraldi käsitlust. Odessiitide nime taha peidab end sadu erinevaid rahvusi, kuid aluseks on rahvaste paabel, kes kolis Katariina II poolt omaaegse kindlusasula Hadzibei vallutamise järel n-ö tühjale kohale tekkinud linna. Kui alguses räägiti seal itaalia keelt, siis nüüd räägitav vene keel on lauseehituses mõjutusi saanud tõenäoliselt saksa keelest. Arhitektuuriliselt on tegu Euroopa arhitektuuride seguga, kuid suurim roll on siiski Prantsusmaa arhitektidel. Levinum on arvamus, et linn sai nime Kreeka kolooniast Odessos.

Kui soovite Musta mere äärse Ukraina kuurortlinnaga tutvust alustada ajalehe abil, soovitab Raidam 1973. aastal asutatud «Вечерняя Одесса» nimelist, paar korda nädalas ilmuvat häälekandjat. Tõenäoliselt on tegu suurima paberväljaandega Odessas, mille mõjukusest annab aimu kurb fakt 90ndate algusest, mil mõrvati lehe toonane peatoimetaja Boriss Derevjanko.

Silmapaistev on linna seos Vene kirjanikega. Tavapärasel ja pisut eristuval moel peetakse kuulsaid kirjanikke meeles ka tänapäeval. Nikolai Gogoli toonane elumaja püsib vaevalt püsti, kuid suudab kanda kaht mälestustahvlit Ukraina päritolu kuulsa kirjaniku austuseks. Majast üle tee asub kirjanikule mõeldes loodud ainulaadne korter stiilis kohvik Gogol-Mogol, mille menüüson ka valik koogelmoogeleid ja kohalikke samakaid.

Potjomkini trepp on 200st astmest tee-ehitustele ja kultuurikihile loovutanud küll 8, kuid on endiselt linna turismimagnet. Filmi "Soomuslaev Potjomkin" maailmakuulsat stseeni, milles lapsevanker hüpleb trepist alla ja püssikuulid vihisevad ümber käru, pole trepil kunagi juhtunud.

1896. aastal asutasid prantslased koos Lõuna-Vene veiniühinguga Odessasse šampanjatehase, et joogi tootmine oleks tarbijatele lähemal. On öeldud, et sajandivahetusel joodi Peterburis rohkem šampanjat kui Pariisis. Hiljem muutus šampanjatehas vahuveinitehaseks ja I maailmasõja ajal lõpetas ta tegevuse, siis remonditi tehases lennuki mootoreid. Sõjajärgsel ajal oli tehas marssal Žukovi üks residentse. Stalin taastas vahuveinitehase 1952. aastal, teadaolevalt tuli viimane toodang tehasest 2017. aasta detsembris.

Sõda Ukrainas on löönud ühiskonna lõhki, tülli on mindud perekondadeni välja, räägib Raidam kurbadest faktidest. Hindu on aga sõjategevus langetanud, Ukraina on eestlasele reeglina müstiliselt odav, vahel harva õnnestub leida restorane ning hotelle, kus kohtab Tallinna hindu.

Kulinaarne Odessa on Raidami sõnul tublisti mitmekesisem kui Tallinnas. Leida tuleks kodune köök, kuid restorani tasemel. Popid on ka teemarestoranid, näiteks Sadovaja tänaval Ukraina „hõbelusikaga“ ehk auhinnaga Sool pärjatud merikarbirestoran Katelok. Tooraine püütakse nii, et pannakse meres püsti post, merikarbid tulevad külge ja need korjatakse ära. Samal tänaval asuva Hommikusöögirestorani reklaamlause on , et hommik on siis, kui sa ärkasid. Teenindajad on pidžaamades ja hommikusööki pakutakse 24 tundi. Jootraha andmisel soovitab Raidam näidata inimlikku hoolivust ja 10 protsendi asemel jätta 15

Kas teadsite, et rannapuhkuse otsija leiab Odessas 11 kilomeetrit liivarandu.

Kas teadsite, et Odessa esimene linnapea oli hispaanlane José de Ribas, kelle auks kannab Odessa peatänav nime Deribassovskaja.

Kas teadsite, et rahakotil tuleb Odessas silm peal hoida, sest kohalike sõnul „tagumine tasku on võõras“.

Kas teadsite, et Odessa on alt õõnes, kuna linna ehitamiseks kaevandati orgaanilist kivimit. Tänapäeval on võimalik kavanduskatakombides giidiga ekskursioonil käia.