Hea juhi tunned ära alluvatest

Nii ongi igast parima juhi konkursi finalistist muljetamas nii pikaaegne kolleeg kui ka lühemat aega tuttav kaastöötaja.

Aku Soraineni iseloomustavad kümme aastat partneriks olnud Allar Jõks ning kaks aastat Sorainenis assisteerinud Anastassia Tungal.

Aku Sorainen on järjekindlalt uudishimulik ja ambitsioonikas inimene. Aku on küll soomlane, aga selleks, et näidata eestimeelsust, ei pea ta kandma kaabut – ta kannab eesti sõjaväekiivrit. Paar aastat tagasi tahtis Aku osaleda suurõppusel Siil, aga et ta on Soome kodanik, pidi ta selleks saama Soome kaitsejõudude ülemjuhataja nõusoleku. See oli suur kadalipp, mida läbida, aga ta tegi selle ära. Aku on järjekindel, aga mitte kangekaelne. Ta on paindlik, aga mitte pehmo.

Eriti hästi iseloomustab teda paari aasta tagune jõulupidu. Aku kolleegid ootasid teda Telliskivi loomelinnakus Vabal Laval. Peo alguse kellaaeg hakkas saabuma, aga Akut polnud kusagil. Lõpuks jõudis ta õhetavana meie peole paar tundi hiljem kohale. Ta oli läinud hoopis Kultuurikatlasse ja oli sealsel peol vaadanud, et mitte ühtki tuttavat nägu ei ole. Aku oli sattunud ühe teise ettevõtte jõulupeole. Oli seal ennast ilusti tutvustanud ja ta võeti hästi vastu. Kui ta sealt ära tuli, sai ta sealt paar väga head ärikontakti. Kus mõni näeb probleemi, seal Aku näeb võimalust. Kindlasti ei ole tegemist kuivikjuristiga.

Aku on alati rahulik – ta ei lähe kunagi närvi ja on väga tasakaalukas. Mul on kahe aasta jooksul, mis ma Sorainenis töötanud olen, olnud tohutu eneseareng – Aku on loonud lihtsalt sellise keskkonna, kus inimesed tunnevad end koduselt ja tahavad õppida ning areneda. Aku juhtimisstiil ei ole ülevalt alla, vaid kõik on võrdsed. Ka advokaat assistendiga. Pidevalt üllatun, kui võimsa ettevõtte ta on teinud, aga ise samas nii südamlikuks jäänud. Ta läheneb asjadele isiklikult. Kas või see, et kui ta näeb, et ma pean midagi rasket tõstma, siis ta tuleb alati appi. Kontoris tunneb end nagu kodus – kannab susse ja joob piparmünditeed. Vaatamata sellele, kuidas konkurss lõpeb, on Aku meie jaoks juba parim juht.

Jaanus Vihand on olnud Coopis juht kolm aastat. Paavo Truu teab teda varasemast ajast, kui nad töötasid koos ühes teises ettevõttes. Kaspar Hioväin on Coopis töötanud küll juba 14 aastat, kuid Vihandiga tutvus ta alles siis, kui viimane Coopi tuli.

Töötasin kord Jaanusega varem Bauhofis. Kaubanduskeskuse ees juhtub ikka olema, et ostukärud vedelevad siin ja seal. Ja inimesed läksid neist ikka mööda ega teinud väljagi. Jaanus enamasti võttis aga möödaminnes kärust kinni, pani asja oma kohale ja läks edasi. Väike asi, aga ta ei pidanudki seda kunagi paljuks või et tegi kellegi teise tööd.

Töötajate innustamiseks ta lihtsalt räägib nendega. Juhina ta ei hoia distantsi. Vaevalt ta kõikide töötajate nime teab, aga kindlasti on ta lähedane ja avatud ning suhtleb kõigi inimestega, keda koridoris näeb. Ja seepärast peetakse temast lugu.

Kriitilistes situatsioonides käitub Jaanus rahulikult, ratsionaalselt ja ta ei poe peitu, vaid avalikustab olukorra ning ei põgene ega salga.

Jaanus tuli meile kolm aastat tagasi ning juhtide vahetuse puhul oled ikka uue juhi suhtes veidi skeptiline. Esmased prioriteedid esimestel kollektiivsetel kokkusaamistel olid tal ikka midagi muud kui IT. Et ma ka osa saaksin, siis ühel hetkel ma lihtsalt sõitsin ise sisse, et kas me ITst ka räägime, aga siis tuli välja, et tegelikult on Jaanus ITga väga kursis ja asjas pädev. Me hakkasime väga hästi läbi saama ja temaga on lihtne asju arutada. Pidagu vastu! Sest Coopi areng on viimase viie aastaga tõesti kahe-kolmekordistunud. Et meie ettevõte on suur, siis on meil mingit laadi kriise ka olnud, aga Jaanus on aidanud kõike kontrolli all hoida. Tema puhul ei ole kindlasti käed-püsti-paanikas-jooksmist.

Risto Mäeotsaga oli pikemat aega tuttav Magnetic MRO finantsjuht Astrit Viisma-Kass ning veidi vähem on teda tundnud operatiivjuht Jan Kotka.

Risto on nii innustav, et kui luurele minna, siis ma ei läheks isegi pakkima mitte, vaid läheks kas või otsejoones.

Kui Ristost kirjutataks raamat ja arvestades meie valdkonda ja dünaamikat, siis paneks sellele pealkirjaks „Pidurid on nõrkadele“. Otsused peavad meie ettevõttes olema maksimaalselt õiged ja Risto on täpselt see inimene, kes on suuteline tegema kiireid ja olulisi otsuseid. Ja mul on tunne, et see kõik on alles algus – siit veel tuleb suuri asju. Ma näen seda sisemist jõudu pühenduda ja teha asju südamega. Ühtpidi ma kardan ja teistpidi usun, et Eesti võibki jääda tema jaoks väikeseks.

Risto põhiline innustamisrelv on võimaluste andmine ja inimese enda otsustada on, kas ta kasutab seda võimalust ära. Risto ütlemine on, et me oleme iseenda karjääri CEOd: kui tahad midagi ära teha, siis tuld!

Risto on nagu tulekera ja see viib ettevõtet edasi. Et ta on noor juht, siis kartsin, et ehk jääb tal strateegilise juhtimise oskusest puudu. Olenemata oma noorusest on ta siiski tõeline visionäär. Ta näeb võimalusi kohtades, kus enamik inimesi kõnniks kaarega mööda ega tunnetaks potentsiaali. Ta suudab ka need ideed juhile omaselt nii maha müüa kui ka ellu viia. Väga tugeva visiooniga inimene, aga võimeline visiooni ja strateegia tasandil liikuma makrotasandile ja taas kiiresti ümber lülituda strateegilise visionääri tasemele. Sellist fenomeni väga ei kohta. Muusikatermineid kasutades: ta suudab mitu oktavit korraga liikuda ja seda väga kergelt.

Kuid ta tõesti töötab 24/7. Ja see pole sõnakõlks. Risto töötab nagu tippsportlane, kes on täies võitlusvormis. Päeva lõpuks nende äriliste eesmärkide kõrval hoiavad teda püsti ikkagi luud, lihased, veri, aga ka see vajab puhkust. Minu soovitus on, et tehku vahel paus ka.