Kas öko on toidutööstuse möödapääsmatu suund?

Tänapäeval on väga lihtne olla öko: mahetooteid ei pea enam tikutulega taga otsima ja kui rahakott kannatab, võib kogu oma toidulaua selle puhta kraamiga täita, kirjutab 13. septembril Äripäeva tellijatele ilmunud eriväljaanne Toidu eri 2019.

Möödunud aasta statistika näitab, et kord nädalas või rohkem ostab Eestis mahetooteid 9% tarbijatest. Biomarketi tegevjuhi Priit Mikelsaare sõnul on selle taga lihtne tõsiasi, et üha rohkem inimesi ei pea seda mõttetuks kuluks, vaid investeeringuks enda tervisesse ja keskkonna hoidmisse.

“Mida rohkem ja odavamalt süüa, seda parem – see ei ole enam peamine juhtmõte toiduotsuste tegemisel ning mida jõukamaks ühiskond saab, seda rohkem näeme ka kvaliteetse mahetoidu eelistamist.”

Kohaliku mahetoidu üks suur probleem on olnud selle kättesaadavus: kui alles hiljaaegu pidi selleks seadma sammud spets nišipoe suunas (Ökosahver, Biomarket), siis nõudluse suurenedes on ka mitmetes suurkettides öko-osakonnad paisuma hakanud.

Nende seas sammub esirinnas Rimi, kelle “Talu Toidab” müüginurgas on suur rõhk just kohalikul mahetoodangul. “Kui võrrelda aastaid 2018 ja 2017, siis kasvas mahekauba müük meil koguni 41%,” ütleb Rimi esindaja Katrin Bats. Huvitav fakt on see, et möödunud aastal oli jaekaubanduses müügil 1695 kodumaist mahetoodet ning sortiment kasvas pea kõigis tootegruppides, vaid maiustuste puhul jäi see samaks.

Mõni heidab aeg-ajalt ette, et “öko” on lihtsalt moesõna ning tarbija ei saa tegelikult arugi, miks ta seda tarbib. Biomarketi juht ütleb, et tervisest, keskkonnast ja mahetoodetest on ajakirjanduses tänuväärselt palju juttu olnud ja kindlasti ei saaks Eesti tarbijale harimatust ette heita. “Moel on “mööduva” ja “teiste järgi tegemise” kõrvalmaik juures. Öko-teemade juures olen ka ise korduvalt seda “moe” või “trendi” hinnangut kuulnud, kui minu meelest oli selliste arvamuste esinemise tippaeg 4–5 aastat tagasi ning praegu on ökotoodete tarbimine sarnaselt tervisespordiga muutunud igapäevasemaks ning loomulikumaks,” ütleb Mikelsaar. “Siiski võiks mahetoodete tarbijate ring olla oluliselt suurem,” lisab Katrin Bats.

Viimastel aastatel on olnud palju juttu puurikanade õnnetust elust. Tundub, et see pole läinud kurtidele kõrvadele – mahemunade müük on jõudsalt kasvanud nii Rimis kui ka Biomarketis.

“Kindlasti tasub välja tuua, et mahemunade müük on meil kasvanud,” ütleb Katrin Bats ning lisab, et siiski enimmüüdud mahekaup oli Rimis beebitoit, millele järgnesid puu- ja köögiviljad (porgand, kurk ja kobartomat). Samas väga populaarsed on ka mahemesi ja toortatar. Biomarketi poodide müügistatistika näitab, et tublisti on kasvanud igapäevatoodete – näiteks piimatooted, munad, puu- ja köögiviljad – tarbimine, mis kinnitab, et ökotooted on saamas üha loomulikumaks osaks paljude inimeste igapäevaelust.

Ehkki Eesti mahetootjate hulgas on palju pisiettevõtteid, on tarbijate suurenenud huvi ja nõudlus pannud ka mitmed suurettevõtted selles suunas pead pöörama. Oma ökosari on näiteks Tartu Millil – müügidirektori Sten Vendeli sõnul on ökotooted neil praegu ja ilmselt ka lähitulevikus nišiäri.

“Mahevilja hind on tavaviljast kuni kaks korda kallim ning see kergitab ka valmistoote hinda. Samas osa tarbijatest on nõus selle eest ka rohkem maksma,” ütles Vendel. Tartu Milli ökosarja tooraine on nii kohalikku kui ka välismaist päritolu.

Põhjus, miks ökotoit on endiselt nišikingades, on selle kõrge hind. Hinnavahe saab alguse põllult või karjamaalt ehk kuidas toit kasvatatud on, ning jätkub töötlemises ehk mida valmistootesse sisse pannakse ja mida panemata jäetakse. Loomadele antav mahesööt on kordades kallim ning ka mahetoidule sertifikaadi taotlemine on kulukas.

“Kvaliteedil, tervisel ja keskkonnahoiul on oma lisahind ja seda ei saa olematuks muuta,” ütleb Mikelsaar. Hinda kergitavad ka väikesed tootmismahud, mis omakorda tõstavad logistika- ja müügikulusid. Siiski ei ole ökotoote kõrgem hind kivisse raiutud – võib leida ka sarnase või isegi tavakaubast odavama hinnaga mahetoitu, näiteks lihaveise hakkliha, maitsetamata jogurt ja mõned taimeteed. Kusjuures mahetoidu säästliku tarbimise nipp on osta hooajalist kaupa.

Kas mahekaup on möödapääsmatu suund, kuhu liikuda, et keskkonna ja enda kehaga mitte lõplikult tülli minna? Mahetoidu tootmise põhimõtted kõlavad tõepoolest idülliliselt, kuid mündil on alati kaks poolt. Tootmise keerukuse tõttu on mahedalt kasvatatud saak üldjuhul väiksem.

Et saada tavatootmisega võrdset mahtu, on vaja vähemalt 25% suuremat maa-ala. See on murekohaks eelkõige suuremates riikides, näiteks USA, kus mahetootmise laiendamine tähendab ka metsade raiumist ja uute põllumaade loomist. “Terve maailma põllumajandust pole lihtsalt võimalik mahemõtteviisile ümber lülitada – praeguste tarbimisharjumuste puhul me lihtsalt ei toidaks tervet inimkonda sellega ära,” kirjutas ajaleht The Guardian sel aastal.

Niisiis pole toote ökosildiga stiliseerimine alati ühetähenduslikult positiivne aspekt. Vasturääkivusi leidub ka mujal, nimelt on mõni mahefarm parem kui teised. “Ehkki mahe piimatootmine on keskkonnale parem kui tavatootmine, on seakasvatamise puhul vastupidine efekt,” ütleb John Erik Hermansen Taani Aarhusi ülikoolist. “Vabalt elavad loomad teevad oma hädad põllule ja see põhjustab ammoniaagi aurustumist ja nitraatide leostumise ohtu. Lämmastiku imbumine põhjavette ja jõgedesse on aga keskkonnale suur probleem.” Meil puudub ühtne skaala, kus ökotootmise kõiki aspekte võrdväärselt mõõta ja omavahel hinnata.

Selle küsimuse ümber valitseb tihti segadus: uuringute järgi on tervislikkus peamine motivaator, mis paneb mahetoitu ostma. Tõepoolest, mahetootmine on igati reguleeritud ja see hoiab meie loodust, kui tegelikkuses puudub teadlaste seas ühtne seisukoht, kui palju see tavatoidust tervislikum on.

Mahetoit võtab siiski võidu pestitsiidijääkide võrdluses: seal on neid vähem kui tavatoidus, kuid samas pole see näit ökotootes null. Teatud koguses võib taimekaitsevahendeid ka mahetoidu kasvatamisel kasutada. Kuna tavatoidus olevad pestitsiitijäägid peavad mahtuma piirnormidesse, ei tohiks need idee poolest inimorganismile ohtlikud olla. Kuid ärme veel hõiska enne õhtut – õigustatult võib meelde tuletada veterinaar- ja toiduameti hiljuti välja tulnud luukeresid: eestlaste toidulaud on mürgisem kui peaks, sest toiduvalvurid pole paljude kemikaalide sisaldust mõõtnud või on arvutanud need teadlikult poole ohutumaks.

Kumba siis eelistada: mahe- või tavatoitu? Siin pole mustvalgeid lahendusi ja ainuõigeid vastuseid: mõlematel on potentsiaali liikuda paremuse suunas. Tasub mõelda Biomarketi juhi Priit Mikelsaare sõnadele: “Põllumajanduse ning tarbimis- ja toitumisvalikute pikaajaline mõju meie tervisele ja keskkonnale on jätkuvat tähelepanu ja süvenemist vääriv teema. Mahetootmise paremaks mõistmiseks ja konteksti asetamiseks tasuks alati laiemalt vaadata ka seda, kuidas tavatootmises asjad käivad. Suurem teadlikkus toidutootmisest tervikuna aitaks meil tarbijatena teha teadlikumaid valikuid.”