Meelis Milder: "Kriisid tulevad keerulisemad, kui me ette näeme!"

Äripäeva ja Eesti Ekspressi vaba ajakirjanduse konverentsil osalenud Meelis Milder rääkis intervjuus, millega ta lisaks Baltika nõukogule nõu andmise veel tegeleb, kuidas soovitab ettevõtjatel uue aasta prognoose teha mis ootab ees rõivatööstuseid.

Ühest väga pikast eluperioodist väljatulek tuleb ikkagi natuke ootamatult. Ma tõesti olin Baltika taasasutaja ja juht 32 aastat. See ei ole mitte ainult ju ühe missiooni või nägemuse elluviimine, vaid pidev pingutus ja harjumus. Kuna minu soov on aastat 10-15 veel aktiivselt millegagi tegeleda, siis see uus valik või uued valikud, mis mu ees on, eks nad kindlasti võtavad veidi aega. Seda aega ma olen endale hetkel lubanud.

Ma jätkan hetkel Baltika nõukogu nõunikuna, mis on mulle väga sümpaatne roll, kuna ma saan aidata ettevõtet keeruliste küsimuste lahendamisel. Lihtsalt olen olemas sellel keerulisel muutuste ajal, kui mind vaja võiks minna. Samal ajal pean mõtlema, mis need asjad siis on, millega ma ise edaspidi tegelema tahan hakata.

Noh, jah, väike puhkus oli suvel, aga siis olen soojendanud üles suhted Tartu Ülikooliga. Olen aastaid olnud õppejõud, külalislektor, aeg-ajalt käinud tudengitele rääkimas, mida ma teinud olen või mida ma tean ja uurinud olen. Ma olen saanud natukene endale seal koormust juurde. Tegelen nende loengute ettevalmistamisega ja mõtlen üleüldisemalt, kas selles suunas võiks mul olla rohkem panustamise võimalusi. Olen planeerinud ka arvamusartiklite kirjutamist.

See ei olnud väga keeruline. Vaadates natuke vanust ja teades, et selle valdkonna ettevõtteid juhivad oluliselt nooremad inimesed tegelikult, et ajaga paremini kaasas käia.

Ja ikkagi 32 aastat. Mu staatus ettevõttes on olnud erinev. Pikal perioodil olin ise päris suure osalusega aktsionär ja samal ajal ettevõtte tegevjuht. Viimane kriis aastatel 2008-2010 ja sellele järgnenud probleemid olid keerulised üle elada. Kõik need Vene-Ukraina sõjad ja muu jama. See on minu osalust oluliselt vähendanud selles ettevõttes. Paratamatult otsuseid, kes ettevõtte visiooni ellu viis, ei teinud enam mina, vaid suuromanikud.

Ma arvan, et ka see viimane rahastamisvoor, mis Baltikal suvel edukalt tehti - ka enne seda pidid suuromanikud enda käest küsima, kas nad tahavad täiesti uut energiat ettevõtet juhtima või usaldavad endiselt mind. Jõudsime kevadel ühisele arusaamisele, et võib-olla on lihtsam, kui seda pööret, mida ettevõte vajab, on uutel inimestel lihtsam teha. Võib-olla mingis ideaalstsenaariumis oleks minu lahkumine ettevõtte juhi kohalt võinud toimuda ka aasta-kahe pärast. Ma oleksin tegelikult hea meelega selle pöörde aidanud ellu viia. Ütleme siis nii, et asjaolud kujunesid sellisel viisil, nagu nad täna on.

Polnud minu esimene valik, aga väga selgelt ma ka ei välistanud seda oma valikutes.

Nagu juba siin intervjuus öeldud, et ma olen hetkel nõuniku positsioonis. Nii et ma annan nõu kindlasti hea meelega mõõduka tasu eest.

Minu kogemus on see, et kriisid tulevad alati keerulisemad, kui me ette näeme. Nendeks eraldi valmistuda ei ole võimalik, selles mõttes, et hakata asju kuidagi teistmoodi tegema. Välja arvatud raha kogumine.

Kriisianalüüs on tarvis ära teha: millised raha- või müügivood, kliendigrupid võivad pihta saada, kui suuremat sorti jama tuleb. Parim ettevalmistamine on see, kui negatiivsed stsenaariumid on läbi mõeldud ja valmis on käitumisstsenaariumid.

Teine soovitus on mingeid märke reaalselt lugeda. Kui need märgid hakkavad kätte tulema, oleks väga kiiresti tarvis reageerida.

Üks selline stsenaarium peaks kindlasti olema. Aga ma iseenesest arvan, et kriisiks valmisumine toob kriisi kaasa.

Võib ju juhtuda, et kogu see majanduse stimuleerimine – mis on ajalooliselt pretsedenditud olukord, mis Euroopas ja maailmas hetkel tekitatud on – ikkagi kompenseerib reaalmajanduse riske.

Räägime praegu tootmise kontekstis ehk et õmblejad istuvad reas ja õmblevad toodet. Minu arvates on see paratamatu. Üksikinimese tasemel on see traagiline või dramaatiline, kaasa arvatud kahes Baltika enda tootmises, aga kui me vaatame, mis on kogu tööstusharus toimunud ükskõik millises riigis, siis teatud elatustaseme ja palgataseme lähenedes on need paratamatud sündmused.

Vaatame kas või Rootsit 20 aastat tagasi ja Soomet 10 aastat tagasi. Eesti pole erand. Iseasi, kuidas on üks või teine ettevõte seda paratamatut juhtumist ette valmistanud. Kõikides riikides on juhtunud, et suurtööstused on sunnitud uksed kinni panema. See on mõistlik kas või nende inimeste pärast, sest neil on mujal võimalik rohkem teenida. Jäävad kindlasti väiksemad spetsialiseerunud tööstused.

Minu kogemusel on poliitikutele soovituste andmine absoluutselt viljatu tegevus ja ma jätaksin selle võimaluse kasutamata.

Mind on häirinud kogu aeg tervikpildi puudumine ja see, et lahendatakse üksikuid asju, mitte tervikut. Oleme üle 20 aasta rääkinud sama juttu kõigile. Midagi ei muutu.

Alustades haridusest, maksupoliitikast. Sellest, et töötavat asja ei ole mõtet muuta. See nimekiri on hästi pikk.

Ei, ei usu. Aga olen valmis tõestust aktsepteerima, kui see kunagi peaks tekkima.