Juubel: kes on suuremad ja tugevamad ellujääjad?

Tallinna Kaubamaja avati 21. juulil 1960. aastal – sügaval nõukogude ja defitsiidi ajastul tegi uksed lahti naiste unistuste maailm. Eesti taasiseseisvumiseni oli siis veel jäänud 30 aastat. Kapitalistiku turumajanduse tekkimisest ning Eesti taasiseseisvumisest ei söandanud tol hetkel veel kuigi paljud unistada.

“Tallinna Kaubamaja on olnud omaette nähtus kogu oma senise 60 aasta vältel. Vaatamata pidevale kaupade defitsiidile tegeles Kaubamaja juba nõukogude ajal reklaamiga, kujundas inspireerivaid kaupade väljapanekuid ning väärtustas teenindust,“ kommenteeris Tallinna Kaubamaja juhatuse esimees Raul Puusepp.

Tegelikult oli Tallinna Kaubamaja avamine tema sõnul välja kuulutatud 20. juuliks, aga nähes kogunenud rahvamasse otsustati koos miilitsaga avamine suure rüseluse kartuses edasi lükata. Nii avatigi uksed ilma suurema kärata järgmise päeva varahommikul. Sõna aga levis kiiresti ning esimesed müügipäevad oli tõeline “Osturallid”. Maja tühjenes kaupadest ning müüjatel oli tegu rahakupüüride kassasahtlitesse mahutamisega.

“Töötada Kaubamajas oli algusest peale omaette ühiskondlik staatus. See on kindlasti olnud ka üks pikaajalise edu saladusi – meil on alati olnud õnn valida parimatest parimad töötajad ning neid hästi hoida,” meenutas Puusepp.

Pärast erastamist olid Puusepa sõnul võtmeküsimusteks õiged juhtimisotsused ja uute võimalustega kiire kohanemine. Kaubamaja muutus kiiresti. Nii sisemiste tegevuste kui ka välise pildi mõttes. Suhteliselt kiiresti vahetati nõukogudeaegsed kassad Rootsist ostetute vastu, muudeti müügisaalide väljapanekuid, hakati senisest veelgi rohkem rõhku panema teenindusele. Seetõttu oldi juba oma erilise ajaloo tõttu 1990. aastal heal stardipositsioonil.

Puusepa sõnul järgnes ka ridamisi õigeid samme – noteerimine börsil, Selveri sünd, Tartu Kaubamaja ostmine, lojaalsusprogrammi arendamine. Hiljem on see loetelu saanud üha enam täiendust – Tartu Kaubamaja uue maja ehitamine, Tirsi kaupluseketi ostmine, sisenemine autokaubandusse. “Täna oleme tegevad mitmel üksteisega seotud tegevusalal ning töötajate arv on tõusnud juba üle 4200. Aktsionäride arv ületab koguni 8000,” märkis Puusepp.

“Mina ise olen Kaubamaja lettide juures uudistamas käinud alates 1986. aastast, mil linna õppima tulin. Kõik tundus põnev, ihaldusväärne ning enamasti ka kättesaamatu. 1990. aastate algusest mäletan emotsiooni, kui Kaubamaja müüja mind kõlaval ja rõõmsal häälel tervitas. Kohmasin midagi vastu ja tegelesin pikalt meenutamisega, et kellega on tegemist ning kust ma teda peaksin tundma. Varsti selgus, et ei tunnegi, ning see oli lihtsalt uus Kaubamaja normaalsus. Varsti tervitasid ka teiste kaupluste teenindajad kliente. Täna tundub vastupidine käitumine ebaviisaka ja kohatuna. Kaubamaja on olnud ning on ka täna suunanäitaja paljudes kaubanduses toimuvates arengutes,” rääkis Puusepp.

Praeguse Eesti kaubanduse suurimaks proovikiviks peab Puusepp turu väiksusest tulenevat väljakutset – meid on ju ainult ligi 1,3 miljonit. Samal ajal on eestlaste nõudmised investeeringutele müügikeskkondadesse, kauba hinna-kvaliteedi suhtele, teenindusele ja tehnoloogiale maailma tasemel. “Konkureerime avatud maailmas – endist tuhandeid kordi suurematega ja peame hakkama saama. Seni, võib öelda, on Eesti kaupmehed väga hästi toime tulnud,” ütles Puusepp.

Uurides, mis võiks kaubanduses juhtuda 10 aasta pärast, vastas Puusepp, et kindlasti on siis turuosalised mõnevõrra muutunud. On uusi tulijaid, praeguste suhtes on ilmselt toimunud korrektsioone ja konsolideerumisi. Internetikaubanduse osa on veelgi suurenenud ning avatud konkurents omandanud tänasega võrreldes täiesti uue tähenduse. Samuti laieneb kaubanduse mõiste – rohkem integratsiooni teenuste ja meelelahutusega, veelgi rohkem emotsioone.

“Usun, et Eesti edulugu räägib iseenda eest, et põhiosas tehtigi 30 aasta eest asju õigesti. Äris on muidugi alati ka otsuseid, mida tagantjäreletarkusena oleks pidanud teisiti tegema, aga see on vältimatu. Selleks, et areneda ja edukas olla, tuleb paraku teha ka vigu. Ainult see ei eksi, kes midagi ei tee, ja selles ta eksibki, et ta midagi ei tee,” kommenteeris Puusepp.

1990. aasta 5. novembril asutati ASi Merko Ehitus eelkäija EKE Merko, mis erinevalt Hansapangast ei ole tänaseks välismaistele investoritele maha müüdud.

1991. aastal registreeriti ettevõte Harju maakonna ettevõtteregistris ning siis toimus ka oma tugibaasi väljaehitamine Sauel. Ehitustöid tegi värske ehitusfirma nii koduvabariigis Eestis kui ka Venemaal Karjala ANSVs.

1997. aasta 22. juulil noteeriti Merko Ehituse aktsia ka Tallinna börsi põhinimekirjas. Merko Ehituse suuromanik on Toomas Annus talle kuuluvate ettevõtete kaudu.

1998. aastal tõuseb Merko Ehitus suurimaks ehitusettevõtteks Eestis ja Baltikumis.

Merko Ehitus ja tema omanik on üle elanud ka turbulentseid aegu. Näiteks 2008. aasta 1. augustil jaguneks AS Merko Ehitus kaheks: endise Merko Ehituse uueks ärinimeks sai AS Järvevana – firma kanda jäid maadevahetuse kriminaalasjaga seoses tekkida võivad kohustused. Järvevana ainsaks töötajaks sai Merko Ehituse senine juht ja suuromanik Toomas Annus.

Uus äriühing, mis sai endale ka ärinimeks AS Merko Ehitus, võttis üle endise Merko Ehituse tegevuse, varad, lepingud ja kohustused.

Datel asutati 11. detsembril 1990 Eesti kapitalil põhineva IT-ettevõttena, mis tegeles arvutisüsteemide ja -tarkvaraga.

Dateli suurim omanik on 32,51protsendiga Urmas Kõlli, väiksemad on Üllar Pauklin, Andres Teder ning Arnis Celminš.

Datel sündis, kui Kõlli ja tema kolm sõpra otsustasid ülikoolis õpitud IT-tarkused sama valdkonna firmaks vormida.

"Vaatasime, et tõenäoliselt iseseisvus tuleb ja peamine käivitaja oli tahtmine ise midagi ära teha. IT oli siis parajasti suurte muutuste keerises - suurarvutid kadusid - personaaltehnika tuli. Eestis valitses turul tühjus nii tehnikast kui ka tarkvarast. Kui seadus hakkas võimaldama aktsiaseltse luua, saime kolme ülejäänud mõttekaaslasega ühel tuisusel detsembriõhtul kokku ja pidasime maha asutamiskoosoleku. Andsime dokumendid Tallinna Linnavalitsusse, avasime pangakonto ja maksime sinna hunniku rublasid asutamiskapitaliks ja nii ta läks," meenutas Kõlli ning lisas, et firma sai nime kahest sõnast – data ja telekommunikatsioon.

Kõlli lisas, et Dateli alguse "klassika" on lugu, kuidas nad esimese tõsise koostööparneri leidsid. "Saime aru, et tulevik seisneb heas koostöös mõne suure Euroopa parneriga ja peale mõningat kaalumist otsustasime Siemensi kasuks. Kirjutasime siis kirja Münchenisse, Siemensi peakorterisse, et me oleme valinud (sic!) neid oma parneriks. Eesti polnud veel taasiseseisvunudki, aga julgus tasus ära, pool aastat hiljem tuli kõne Siemensi Moskva esindusest: “Millega te olete hakkama saanud? Tähtsad tegelased Münchenist tahavad teile külla tulla!”," rääkis Kõlli.

Edasise kohta lisab Kõlli, et ju Datel siis paistis piisavalt asine ning õige pea sõlmiti tolleaegse Siemens-Nixdorfiga Balti riikide esimene koostöö- ja esindusleping. Tänaseks enam kui saja töötajaga Datel müüb oma teenuseid rohkem kui 20 riiki.

Küsimusele, kuidas näete Eesti IT-turgu kümne aasta pärast, vastas Kõlli, et lõviosa IT-ettevõtete müügist tuleb välisturgudelt: "Meie ettevõtetel on rida rahvusvahelselt tunnustatud teenuseid ja tooteid. Oleme suutnud meie traditsiooniliste majandusharude ettevõtetel IT innovatsiooni abil jõuda suurema lisandväärtusega ärideni. Meie e-riik on endiselt maailmas juhtpositsioonil".

30 aasta taha tagasi mõeldes lisas Kõlli, et eks vigu on ikka küllalt tehtud, aga tagantjärele on ju väga lihtne tark olla. "Võib-olla üks otsus oleks võinud sündida mõned aastad varem - oleksime võinud oma kogunenud oskuste ja teadmiste baasilt omatoodete ja teenustega varem laia maailma minna - oleksime täna kaugemal," märkis ta.

Alustavatele ettevõtjatele palus Kõlli edasi anda sõnumi, et kui suudate üles leida inimeste rahuldamata vajaduse ning luua toimiva meeskonna koos sooviga olla innovaatiline ja asjatundlik, siis on ka täna kõik võimalik.

26.09.1990 asutasid Rein Kaarepere, Tõnu Laak, Peeter Luik, Rain Lõhmus, Sulo Muldia, Andres Saame, Toomas Sildmäe, Olari Taal ja Hannes Tamjärv võrdsete osanikena Hansapanga asutaja ASi Rebaco, mille nimetus tuletati sõnade Re(val) Ba(nking) Co(rporation) esitähtedest.

Aasta hiljem, 1991. aasta alguses, lahkusid asutajate seltskonnast Peeter Luik ja Sulo Muldia ning nende asemele said Heldur Meerits ja Jüri Mõis.

“Rain Lõhmus oli see mees, kes hakkas meile esimesena rääkima sellist kummalist juttu, et ükskord me läheme börsile,” meenutas Hannes Tamjärv raamatus “Eesti kapitali ausammas”. Tallinna börs asutati aprillis 1995, Hansapank osales Tallinna börsi asutamisel. Sama aasta mais alustas Tallinna börs ametlikult kauplemist 11 väärtpaberiga, teiste seas ka Hansapanga aktsiatega.

2007. aastal jõudis Hansapank Eesti ärimaailma unistuste piirini, tootes igas tunnis miljon krooni puhaskasumit. Arvesse läksid ka laupäevad ja pühapäevad ning isegi riigipühad ehk siis kõik aasta 365 ööpäeva oma 24 tunniga.

Ja ehkki täna sünnivad Hansapanga ostnud Rootsi panga olulised otsused Tallinnast mitme saja kilomeetri kaugusel Stockholmis, võib üheksa mehe loodut täie õigusega nimetada Eesti kapitali püstitatud ausambaks, mis jääb püsima igavesti.

29 aasta eest Rebacost väljunud Sulo Muldia vastas küsimusele, kas ta kahetseb: “Loomulikult olen seda otsust kahetsenud, tõsi, mitte küll üleliia palju. Aeg oli teine, võisime teha kõike, mida tahtsime. Ma ei võtnud seda kõike liiga tõsiselt, ka raha mitte. Niipalju kui eluks vaja, mul oli, minu jaoks oli see mäng. Ju siis kadus minu jaoks mängurõõm ära.”

Kust tuli pealehakkamine asutada 1990. aastal erakapitalil pank, vastas mees, et Cross Development FSP ehk ühisettevõtte filiaal, kus toona tegutseti, käivitas pidevalt uusi projekte ning alati komistati sama probleemi otsa: kust saada stardiks vajalikku kapitali.

“Kuna tolleaegsed pangad, välja arvatud Tartu Kommertspank, polnud ju päris pangad, oli ka vastus lihtne, tuleb asutada pank. Meie sõnavaras ei olnud väljendit “pole võimalik”,” rääkis Muldia. Ta selgitas, et tolle aja üleüldine õhustik ja tegutsemine oli probleemide lahendamine – tavaliselt justkui möödaminnes, mängides.

“Me ei teadnud, et inimene ei saa lennata, me ei teadnud, et on asju, mida pole võimalik teha. Cross Developmendis olid regulaarsed töökoosolekud ideede pildumiseks kogu kollektiiviga ning pärast mitmendat järjestikust koosolekut – minu mäletamist mööda osales seal ka Toomas Hendrik Ilves, aga võin ka eksida – me justkui mokaotsast ütlesime, et kui pangast raha ei saa, tuleb ise pank teha. Ja keegi ei naernud selle üle, veerand tunni pärast hakkasime tegutsema. Probleem lahendatud. Samamoodi sündis näiteks ka tänaseks 31aastane Eesti Ekspress: ühel hommikul teatasin kontoris, et ajalehtedest pole midagi lugeda. Samal päeval asusime ajalehte tegema. Probleem lahendatud,” meenutas Muldia.

Praeguste pankade suurimaks probleemiks peab Muldia seda, et nad on kaotanud oma inimnäolise külje – muutunud masinateks. “Eesti pankade proovikivid on samad mis kõikide pankade omad Euroopas. Nad ripuvad regulaatorite nööri otsas, kuid regulaatorid ise ei vastuta mitte millegi eest. Ei keskpangad, ei seadusandjad. Ma loodan, et kümne aasta pärast ei ole Eesti pangandusturgu, vaid on Euroopa pangandusturg,” ütles ta. 30 aasta tagant ei ole mitte mingisugust õppetundi võtta.

Ta lisas, et tema koolipõlves olid viitele õppijad erandlik nähtus, keegi neist aru ei saanud. Täna on viitele õppijad tegijad, nende järgi võetakse mõõtu.

Ühiskonnakorra muutudes võisid ettevõtjaks saada kõik, kel mõte oli vaba. “Ettevõtluse alustamist õpetatakse agaralt, aga mida üldse ei tehta, on ettevõtlusest väljumise õpetamine,” kommenteeris Muldia. Mehe sõnul tõesti ettevõtjaks sünnitakse.