Naine, kelle töö ajab mehed nutma

"Me mõtleme haavatusele väga vähe igapäevaselt. Pigem tahame olla tugevad ja julged. Sellised, millisena tahab meid ühiskond justkui näha. Me peame olema edukad ja õnnelikud ning kõik peab olema hästi, aga päris elus see ei ole nii. Päris elu on kaootiline ja räpane," tõdes ta intervjuus. Tema sõnul tuleks tõde keerata loorüüsse ning rääkida nii, et inimesel oleks huvi seda kuulata. "Selles seisneb sügavus. Paku inimesele tõtt mitte nagu märga lappi, vaid nagu mantlit naisele," märkis ta. Oma jutuvestmistel juhtub Tšerkassoval mõnikord nii, et ta paneb mehi nutma – kõige huvitavam on see, et nad on pärast seda talle väga tänulikud.

See on tore küsimus, millele ma püüdsin vastata juba aastaid tagasi. Ma kirjutasin selle jaoks ühe loo, mille pealkiri ongi "Kes on muinasjutuvestja". Minu jaoks oli see oluline, et ka enda jaoks paremini sõnadesse ja helidesse panna. Nendel aastatel, kui ma olen inimestele lugusid rääkinud Eestis ja välismaal, proovisin ma enda jaoks mõtiskleda, mis on see, mida ma teen. See on 10 minuti pikkune lugu, mis räägib, kes on muinasjutuvestja.

Mulle meeldib mõelda, et see on inimene, kes oskab märgata elu ja erinevaid situatsioone ning oskab sellest teha lugusid, mida pärast inimestele edasi rääkida. Huvitaval kombel inimesed kuulavad neid lugusid. Need lood ei ole lihtsalt omakasupüüdlikud, sest tänapäeval kõige kuulsamad jutuvestjad on poliitikud ja turundajad, kellel on oma eesmärgid. Jutuvestjal on aga eesmärk hoolitseda inimese tervise ja hingeseisundi eest, pakkuda talle midagi, mida ei saa raha eest osta. Muuta tema seisundit, laenata talle oma vaatevinklit, ühendada teda tema loova aspektiga, mida psühholoogias nimetatakse sisemiseks lapseks. Pakkuda talle tõelist sisemist rõõmu, õnne ja paremat arusaama iseendast.

Kindlasti. Novembrikuu on Eesti rahvakalendris hingede aeg ja lugude jutustamise aeg. See aasta on välja kuulutatud Eestis rahvajutu ja digikultuuri aastaks. See on sattunud ka pandeemia ajale, aga lood helisevad ikkagi, kas virtuaalselt või füüsilises ruumis, ja neid on kõige mõnusam kuulata pimedal ajal. Minul tööd jätkub alati.

Ma arvan, et neil on sellega kõik hästi. (Naerab)

Minu poole küll pöördutakse väga tihti noortekeskustest ja palutakse erinevaid koolitusi. Eelmisel nädalal käisin ühes noortekeskuses rääkimas hirmudest, foobiatest ja nendest ülesaamisest ning usaldusest. Nendel teemadel on sama huvitav ja oluline rääkida nii noorte kui ka täiskasvanutega. Mõnikord kutsutakse temaatilisi lugusid rääkima, tihti kutsutakse rääkima surmast ehk sellistel teemadel, mis on ühiskonnas tabu.

See juhtus kuidagi loomulikult. On mõningaid asju, mida inimene ei saa mitte teha ja mul on samamoodi. Väiksena mulle meeldis lugusid kuulata, aga veel rohkem meeldis mulle neid meelde jätta, omapärasemaks muuta, midagi lisada või ära võtta ja edasi jutustada. Mulle meeldib mõte, et andekad inimesed ei pea mõtlema selle peale, mida neile on antud, vaid nad peavad kogu aeg tegelema sellega, mida nad saavad anda.

Ma ei pea ennast geeniuseks, ma lihtsalt valdan erinevaid pille ja mulle meeldib pille ja lugusid kokku panna. Ma näen, kuidas see inimestele mõjub, mida nad sellest saavad ja ma saan aru, et ma ei saa seda mitte teha. Ma olen siiralt proovinud seda mitte teha. Olen proovinud aktiivselt tegeleda ainult akadeemilise tööga ja ülikoolis töötades ma tundsin, et ma nautisin kõige rohkem loengute lugemist ja inimestega suhtlemist, vahetut kontakti. Eks minu akadeemiline eriala – antropoloogia – on samuti väga lugudepõhine valdkond.

Jah, mul on päris palju pille, aga mulle ei meeldi mõelda sellest kui kogumisest. Enamik leidis mind ise, näiteks reisidelt. Kunagi see kõik algas klaverist, mida ma mängisin, aga pärast hakkasid mind tõmbama puhkpillid. Siis hakkasin mängima palju vanu traditsioonilisi pille ja erinevate rahvuste pille. Nüüd on mul täitsa hea suur kogum kodus ning need juba vajavad omaette ruumi, aga kõige rohkem vajavad need aega. Kuidagi juhtus niimoodi, et olen märkamatult saanud multiinstrumentalistiks ning kõiki kasutan oma jutuvestmistel.

Ma ei ole kokku lugenud. Ma tean, et mu viimases heliraamatus "Linnulood", mis ilmus eelmisel aastal, kõlab üle 30 instrumendi. Mõned pillid olid seal laenatud. Salvestan raamatuid stuudios, kus ma saan ette mängida erinevaid pille kihtidena ja see jääb kõlama täpselt nii, nagu see kõlab minu peas. Inimesed on uurinud lausa, mis ansambel mul seal taustana mängib. Osa pillidest on mul sellised, mida rohkem Eestis ei ole.

Kõige suurem investeering, mida ma olen teinud, on see, et ma tegelen just selle asjaga, mis mulle kõige rohkem siin maailmas meeldib ja tegelen sellega 100protsendiliselt. Praegu ma tegelen ainult jutuvestmise ja muusikaga. Aeg-ajalt annan loenguid EKAs (Eesti Kunstiakadeemia – toim). See on kõige suurem kingitus, mida ma olen saanud endale teha: lubada, julgeda ja võimaldada endale tegeleda siiralt kõige vingema ja tähtsama asjaga minu enda jaoks. Ma näen, et inimestele see meeldib ja see teeb mind õnnelikuks.

Mul on nelja-aastane tütar. Tänu temale ma tegin otsuse, et tegelen ainult sellega, mis mind elus kõige rohkem köidab. Varem oli mul põhitöö Tallinna Ülikoolis, oli suur hulk teisi huvitavaid projekte, nii akadeemilisi kui ka musikaalseid, jah see ka mulle meeldis. Tundub, et ma olen väga õnnelik inimene. Ise räägin ja ise imestan, kuidas see kõik on niimoodi juhtunud.

Kui mul oli emapuhkus ja ootasin last, siis kõik mu teised projektid peatusid – ma mängisin erinevates ansamblites, kus ma olin külalismuusik, ja need olid teiste projektid. Järsku oli mul aega võtta aega endale. Kui ma kärutasin lapsega pikki tunde, siis mul hakkasid tulema suured unistused – teha heliraamatud. Hiljem oli see nomineeritud kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiale. Siis saigi audioraamat mõne kuuga valmis. Ma juba kuulsin peas seda muusikat ja teadsin täpselt, millised lood sinna tulevad. Teadsin, et tuleb vähemalt kolm audioraamatut, sest kogunenud oli palju lugusid. Ma nimetan neid inspireerivateks lugudeks ning need plaadid on mõeldud kõigi vanuste jaoks. Mu tütar osales ka nii teise kui ka viimase plaadi tegemisel. Teisel plaadil kõlab natuke tema hääl ja kolmandas me kirjutasime ühe loo koos. Hell ja hea lugu, mida on mõned palunud, kas nad saavad selle loo põhjal teha multikat või näituse. See on lugu väiksest linnupojast.

Nii ja naa. Ma soovitan ja loodan, et lapsevanemad räägivad palju oma lastega ja jutustavad neile lugusid. Lastele meeldivad päris, tõsielulood. Lapsed hakkavad ise ka rohkem märkama.

Mulle meeldib sellel teemal rääkida ja mõelda. Mul on selleks mitme tunni jagu ideid ja praktikaid. Minu jaoks on oluline olla siiras ja haavatav sellel hetkel, kui ma lähen midagi rääkima.

Me mõtleme haavatusele väga vähe igapäevaselt. Pigem tahame olla tugevad ja julged. Sellised, millisena tahab meid ühiskond justkui näha. Me peame olema edukad ja õnnelikud ning kõik peab olema hästi, aga päris elus see ei ole nii. Päris elu on kaootiline ja räpane. Me kardame haavatavust ja ma olen tähele pannud, et just lapsed on kõige paremad eksperdid. Nad tunnevad ära, kas see, mida inimene räägib, on aus ja siiras.

Kui tahad inimesele tõtt öelda, siis kuidas sa seda ütled? Keera see loorüüsse, räägi nii, et inimesel oleks huvi seda kuulata. Selles seisneb sügavus. Paku inimesele tõtt mitte nagu märga lappi, vaid nagu mantlit naisele. Oma jutuvestmistel juhtub mõnikord nii, et panen mehi nutma. Kõige huvitavam on see, et nad on pärast seda mulle väga tänulikud. Paljud täiskasvanud käivad jutuvestmistel kohal – nad tulevad kuulama lugusid, mis on mõeldud täiskasvanutele, sest nad tunnevad, et midagi tähtsat toimub sellel ajal hinges. Ühiskonnas on vähe selliseid keskkondi, kus on võimalik tulla sügavale oma südamesse. Kui paar meest nutab jutuvestmise ajal, siis on see üritus korda läinud. Aga nad naeravad ka, ja ikka päris palju.

Lahendasin enda jaoks selle küsimuse kolm aastat tagasi, kui ma otsustasin teha esimese audioraamatu. Jah, inimene ei saa sama kogemust kui siis, kui ta tuleb jutuvestmisele – ta ei tunne minu energeetikat. Aga kuulates audioraamatut saab lõpuks puhata visuaalsest stimulatsioonist ja keskenduda ainult kuulamisele.

Kuulama tuleb õppida. Vähesed inimesed oskavad kuulata. See on oskus, mida tuleb kogu aeg lihvida. Kuulates mõnda lugu mitu korda, hakkad sa tähele panema, mis toimub su enda sees. Aga selleks pead oma tempot aeglustama, oma tavalisest tempost välja astuma. Sa ei saagi kuulda, kui sinu sees on lärm. Pead alguses endas vaiksema koha leidma.

Käisin palju looduses ja olin kodus. Olen loomult kodulembene ja naudin kodus olemist, nii et kodus olemine oli minu jaoks loomulik ja hea. Ma tegin samamoodi nagu paljud muusikud: tegin Facebooki lehel otseülekandeid. Oli tore kogemus. Harjutusin palju oma erinevaid pille.

Meie töö vajab pikaajalist investeerimist. Vahva on veel see, et ma ei ole pidanud ühtegi kontserti ise korraldama, inimesed ise võtavad minuga ühendust, nad leiavad mind ise.

Ma lihtsalt räägin lugusid.

Unistused on erinevad. On globaalseid unistusi. Ma väga unistan, et koroona möödub ja me naaseme normaalse elu juurde. Unistan ka sellest, et inimesed saaksid elada rahus ja nautida rahu. Et oleks vähem laste pisaraid. Maailmas saavad inimesed nautida väga vähe. Aga ma ei mõtle liiga palju unistustele – need on minu jaoks liiga õhulised. Mina eelistan tegutseda! Kui tuli hea mõte – mine ja tee kohe, ausalt ja julgelt. Muidu jäädki unistama aastateks.

Jah, olen käinud palju. Kutsutakse tihti. Inimesed tahavad kuulata ja kutsuvad.

Kui ma teen oma jutuvestmisi, siis räägin palju lugusid oma elust, ka ebaõnnestumistest. Üks valus õppetund oli see, et aeg lendab liiga kiiresti ning on oluline unistada parimast, aga olla valmis kõigeks. Kasvatan tütart algusest peale üksi ning ma pole seda olukorda varem ette kujutanud ega pole sellest kunagi unistanud. Kuid just tänu sellisele elumuutusele hakkasin tegelema sellega, mis on päriselt minu ja teiste jaoks oluline. Nii sain aidata palju rohkem inimesi, kes nüüd kuulavad minu lugusid, käivad jutuvestmistel ja uurivad pidevalt, millal neljas heliraamat välja tuleb.

Olen seda usku, et kõik mis meiega juhtub, on millekski hea. Isegi siis, kui me ei tea, milleks see või teine ebameeldiv olukord või ebaõnnestumine meiega juhtus – kunagi, võib-olla aastaid hiljem, saame kindlasti ka sellest aru, mille jaoks olid need katsumused ja läbikukkumised head ja kuidas toetasid meie kasvamist. Sest tähtsam on, kuidas sa lähed nendest läbi – kas kaotad usalduse inimeste ja elu puhul või jääd positiivseks ja terveks inimeseks, kes elab oma unistusi tehes seda siiramal viisil ja kes inspireerib teisi. Oluline on, et inimesel jääksid läbi elu alles tema armastav soe süda ja kõva vaim.