Ekspert: jaanipäevaks on Venemaal jõud otsas

Äripäeva raadio saates „Kuum tool“ selgitas Saks, et pikaajaliseks sõja pidamiseks peaks Venemaa oma armee ümber korraldama, mida on sõja olukorras väga raske teha. „Üle suve keskpaiga, pean silmas jaanipäeva, ei ole Venemaa võimeline laialdast rindesõda pidama.“

Pöördepunkt sõjas võib Venemaa jaoks saabuda Saksa sõnul tegelikult kätte juba varem. „Kui Ukraina suudab Donbassis järgneva kahe-kolme nädala jooksul olukorra enda kasuks pöörata, peab Venemaa langetama otsuse, kas sõjast väljuda või siis leidma sõja jätkamiseks uusi reserve ja ressursse.“

Ukraina jaoks oluline moment on sealjuures mõistagi lääneriikide raskerelvastuse abi, ent vähem oluline pole ka rahaline panus. „Ukraina enda ressursid ei lubaks sellist sõda pidada.“

Saks märkis, et Venemaa kehtiva sõjalise põhimõtte, Gerassimovi nime kandva doktriini tõttu on Venemaa end määratlenud kui riik, kes ei tohiks minna pikaaegsetesse sõjalistesse konfliktidesse ning vastavalt sellele on oma armeed ka üles ehitatud. „Seega ei ole Venemaa jätkuvalt valmis pidama pikaaegset sõda. Kui ta tahab seda mingil põhjusel Ukrainas teha, mida küll praegused märgid ei näita, peab ta oma sõjaväe ümber korraldama.“

Sõjaväe ümberkorraldamiseks tuleks aga sõlmida vaherahu, võtta endale mõne aasta jagu aega ja siis uuesti üritada. „Ma julgeks väita, et taktiline vaherahu oleks seega Ukraina jaoks halvim variant, mis võiks olla Venemaa poolt korraldatuna täielik pettus,“ avaldas Saks veendumust.

„Avatud agressiivne käitumine, millega kaasnevad ulatuslikud sõjakuriteod, mida võib defineerida genotsiidina, ei tohi rahvusvahelises praktikas mitte kuidagi juurduda. Selle peatamine ja ka karistamine peaks olema kogu rahvusvahelise kogukonna huvides,“ rääkis Saks.

Tema sõnul on Venemaa-suunalist poliitikat praegu lihtne defineerida kahe lähenemisega. „Venemaal on tunne, et Nõukogude Liidu lagunemine on põhjustanud neile tõsiseid julgeolekuprobleeme ning nad näevad iga rahva vabas tahtes oma tulevikku määrata endale ohtu. Teiseks, kui sa oled füüsiliselt valmis hävitama rahvast, kes on sinuga teisel arvamusel, näitab samamoodi, et Venemaa ühiskonnas on juurdunud arusaam, mida ei saa kuidagi aktsepteerida.“

Gerassimovi doktriini põhjal poleks Venemaa tohtinud Ukrainasse aga Saksa sõnul üldse tungida. „Doktriini põhjal ei oleks tohtinud seda teha enne, kui on täidetud kolm tingimust: riigi majandus, kuhu tungitakse, on vähemalt osaliselt kontrolli alla võetud või põhja lastud. Teiseks, ühiskonnas on tõsine rahulolematus ning kolmandaks, enne sõjalise konflikti alustamist peaks olema toimunud ka küberelemendi kaasamine.“

Nimetatud kolme tingimust enne rünnakut Venemaa täita ei suutnud. „Mõned nädalad enne sissetungi algust toimusid väga suured küberründed ning enne seda toimusid veel mõned, mis kindlasti teatud mõju avaldasid, kuid ei saavutanud absoluutselt neid eesmärke, mida taolised ründed oleksid pidanud klassikaliselt saavutama.“

Saksa sõnul on Ukrainal õnnestunud hoopis üllatuslikult säilitada sõjaolukorras kontroll ka oma küberjulgeolu üle, mille üheks põhjenduseks on kasvav koostöö nii suurte Lääne ettevõtete kui ka USA ja Suurbritanniaga. „Elon Muskiga koostöö on avalikult nähtav,“ märkis Saks ja avaldas veendumust, et see pole ainus. „Ega ukrainlased meile nendest ei räägi enne, kui oht on päriselt möödas.“

Venemaa on aastaid teinud Saksa sõnul Ukrainas vea, püüdes kontrolli alla saada Ukraina sisepoliitikat ning panustades selles Ukraina mõttes reeturitele.

„Võttes ära Krimmi ja okupeerides osa Donbassist ja Luhanskist, viidi Ukraina sisepoliitikast ära suur hulk inimesi, kes olid enne mõjutanud seda Venemaale positiivselt ja lõhkunud Ukraina Lääne-suunalist integratsiooni.“ Nii on hoopis konsolideeritud Ukraina ühiskonda ning kahandatud oma võimalusi Ukraina sisepoliitikat mõjutada. „Venemaa-sõbralike poliitikute ja ametnike osakaal on Ukraina kontrolli all olevatel territooriumtel vähenenud,“ tõdes Saks.

Kui sõja alguse esimeste nädalatel oli nii Euroopa kui USA kommunikatsioon halb ning Saksa sõnul Venemaad julgustav, siis nüüd on see muutunud ja USA on end eksperdi sõnul pisitasa kehtestanud. „Ameerika kommunikatsioon on nüüdseks Vene kommunikatsioonilt ruumi ära võtnud.“

Euroopa väljakutse pole aga mitte Ukraina toetamine, mida on tehtud ja tehakse jätkuvalt, vaid küsimus, kuidas olukorda strateegiliselt lahendada ja Euroopa julgeolekut korraldada. Kindlasti on selleks Soome ja Rootsi liitumine NATOga ning Saksa hinnangul tundub, et Soomet sellelt teelt enam kõrvale ei kalluta. „Venemaa ähvardused lükkavad vaid Soomet NATO poole,“ avaldas ta veendumust.

„Aga isegi kui sõda saab ükskord läbi, on kehtestatud sanktsioonide ja muude piirangute tagasimuutmine väga pikk ja vaevaline ja väga üheselt seotud sellega, kuidas Venemaa hakkab ise oma tulevikku kujundama.“

Eesti turvalisuse kohta ütles Saks, et Venemaal ei ole soovi ega jõudu laiendada sõda Ukrainast väljapoole ning seega võime end ka Eestis tunda praegu üsna turvaliselt.

Viimane annab ligi 40% idanaabri eelarvest. Seda ega ei juhtu, leiab Vare, sest Euroopa riikide sõltuvus Vene energiakandjatest on niivõrd suur ja takistab ka mõteviis.

„Sanktsioone peaks rakendama täies ulatuses, aga seda kahjuks ei tehta,“ rääkis ta. „Kui neid täielikult jõustada, siis peaks koguulatus ka globaalselt tagatud olema. Ma ei ole kindel, et see päris võimalik on.“ Sanktsioonide mõju kahandab ka Venemaa elanike raskustega leppimine ja Euroopa mõtteviis - minna võimalikult vähe edasi, et oleks vähem teed tagasi tulla.

Kahjuks küll, täpselt nii arvangi. Me ei kujuta ette, et praegu on teatud paradigmamuutus. Kujutame ette, et praegu on ajutine kõrvalekalle seni kehtinust ja kõik läheb enam-vähem sinna tagasi, kus ta oli. See tõenäosus on väga väike, et see nii saab toimuda. Küsimus ei ole ainult Ukraina sõjas või pandeemias, vaid süsteemiteooria seisukohast ei ole see võimalik.

Moodsa tsivilisatsiooni sõltuvus energiast on suur. Olles sattunud energiakriisi on kaks varianti. Esimene on vähendada tarbimist, mis Eesti tingimustes tähendaks pirdude juurde tagasi minemist. Teine variant on muuta süsteemi paindlikumaks ja vastupidavamaks.

Tarbimise kokku tõmbamisel on Euroopa heaoluühiskonnas mentaalsed piirid. Kuni päris häda käes ei ole, ei juhtu seda nii massiivselt nagu siin entusiastid arvavad. Rohepöördega seoses on ju seesama teema kogu aeg üleval olnud.

Teine pool asjast on meie energiavarustuse süsteemi ümber kujundamine ja Venemaast lahti ühendamine. Nagu ütles kujundlikult Eleringi juht Taavi Veskimägi, et aasta ja veidi peale jääb ikkagi puudu. Me pole piisavalt intensiivsed nende plaanidega olnud.

Tema näide käis sageduse hoidmise probleemi kohta, mis Vene elektrivõrgust lahti ühendmisel tekib. Elektrienergiat on võimalik ikka kuskilt, ka hingehinna eest, saada. Sageduse hoidmisega on aga probleem ja tehnilist valmisolekut ei ole.

See ei oleks ka väga vale liigutus. 2007. aastal kasutas tuntud poliitik ja isik Venemaa ajaloos, Anatoli Tšubais, Gruusia energeetikavõimsuste välja ehitamise ja Venemaaga liidendamise juures väljendit nagu energiaimperialism. See on geopoliitiline tööriist Vene riigi kätes.

Näeme seda täna näiteks gaasi ja naftaga seoses. Midagi tuleb välja lülitada. Õli puhul on see võimalik, transport ja logistika kannatavad, aga valmisolek teistele tarneallikatele on tänase maailmaturu ja tarneahelate olukorras võimalik, küll mitte lihtne. Saksamaal on tehased spetsiaalset timmitud vene raskenafta töötlemiseks ja kolmandik naftatooteid Euroopasse Venemaalt. Võtab hetke, aga on võimalik.

Keerulisem on gaasiga, kuna gaasi asendamine täies ulatuses ei ole võimalik. See on Venemaa ründavasse strateegiasse nii-öelda sisse kirjutatud ja nad teavad seda ja kuritarvitavad seda.

On hakanud kohale jõudma küll. Veel kaks kuud tagasi ütlesid sakslased Nord Stream 2 ümber toimunud arutelus, et tegu on ainult majandusliku projektiga, mil pole mingit pistmist poliitikaga, ammugi mitte geopoliitikaga. On küll ja nad on sellest aru saanud.

Samas tunnistavad ka, et nad ei ole võimelised täna ümber lülituma, sest nende sõltuvusaste on nii suureks paisunud. Paiguti 65% Saksamaa gaasitarbimisest moodustab Vene gaas. Lisaks küttele on see oluline toore ka tööstustele, nagu näiteks väetisetööstusele. Saksamaa rohepöörde üleminekukütus on samuti vene gaasi põhine.

Euroopa Liit plaanib järgmiseks aastaks 2/3 ulatuses sõltuvust Vene gaasist vähendada. Pool sellest on tehtav, ülejäänusse on küsimärke sisse kirjutatud – see tähendab täiendavat isoleerimist, muude energiaallikate peale üleminekut, mis võib tehniliselt olla keeruline. Oleme jätkuvalt sõltuvad, ükskõik, kuidas sõda läheb. Gaasi hind jääb kalliks mõneks ajaks ja veab ka elektri hinda üles.