Millal tasub riigi vastu kohtusse minna, Lux Expressi kaasuse näitel

Millal on vaja riigi vastu kohtusse minna, miks tasub kaaluda teinekord Euroopa Kohtu arvamuse küsimist ning miks ei ole tasuta ühistransport hea, arutlesid saates „Soraineni sagedus“ saatejuht Kaupo Lepasepp, vaidluses bussioperaatoreid esindanud advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaadid Kadri Härginen ja Carri Ginter ning Lux Expressi juhatuse liige Ingmar Roos.

Kui riik paneb ettevõtjatele kohustuse, mille seaduslikkus on küsitav, tasub kohtutee jalge alla võtta, leidsid saate osalised.

„Pöördusime kohtusse kokkuleppel riigiga, et saada selgust, kummal poolel õigus on,“ avas kohtusse minemise tagamaid Ingmar Roos. „Läksime riigi vastu tõe, õiguse ja õigluse eest, sest riik ütles, et peate osasid reisijaid tasuta vedama ja riik selle eest teile ei maksa. Kohtus selgus, et riigil ei olnud isegi ülevaadet sellest, kui suure koormise nad ettevõtjate kanda jätnud on.“

Ginter ütles, et tihti on advokaat suurem pidur kohtusse minekul kui hageja. "Seda võib olla ebatavaline uskuda, aga advokaat küsib esimese asjana, kas üldse on mõtet kohtusse minna ja seejärel, kas on, millega minna. Ja kui isegi on, millega minna, siis tuleb kohe vaadata ka, kas tõendid sinu kaasust toetavad. Lux Express ja teised bussioperaatorid vs Eesti riik kaasuse puhul sündis otsus kohtusse minna suhteliselt kiiresti, sest riigipoolne vedajate ebaõiglane kohtlemine oli selgelt näha,“ selgitas Carri Ginter kohtuadvokaadi mõttekäiku.

Ginteri sõnul olid selles kaasuses probleemid mitmel tasandil. Esiteks erinevate vedajate ebaõiglane kohtlemine riigi poolt selles osas, et osad vedajategrupid said riigilt massdotatsiooni samal ajal, kui teised pidid vedama reisijaid tasuta omaenda kulu ja äririskiga.

Teisalt tuli mängu Euroopa Liidu õigus seoses sellega, et kui riik annab kellelegi raha, siis see on käsitletav riigiabi andmisena. Sealt sündis ka mõte, et otsuse peaks antud asjas ehk tegema hoopis Euroopa Liidu Kohtus Luksemburgis, sest sama lahend võis omada tähtsust ka teistes liikmesriikides – kui palju üldse riigid võivad bussivedusid doteerida. Tänaseks ongi selge, et antud otsus on tõstnud tormi ka Lätis ja teistes liikmesriikides.

Kui Euroopa Kohtust õigesti küsida osata, järgib ka näiteks Hispaania kohtunik sinu asjas tehtud teedrajavat otsust, räägiti saates.

Ekslikult võidakse arvata, et kui vaidlus Euroopa Kohtusse viia, läheb otsuse saamisega topelt kauem aega kui siseriiklikus kohtus. Ginteri sõnul võtab vaidluse lahendamine Euroopa Kohtus aega 18—20 kuud. „Alla kahe aastaga on teada, mis on Euroopa Liidu õiguse mõju antud vaidlusele. Kui Euroopa Kohtu otsuse järel loobutakse apellatsioonidest, siis võib tulemuseks olla see, et hoiame mitu aastat aega kokku,“ ütleb Ginter.

Kui asjaolud on piisavalt selged, et Euroopa Kohtu arvamust eelotsusele küsida, on soovitav seda teha. Eelkõige alamkohtule, kuid ka teistele kohtuastmetele on Euroopa Kohtu otsuse küsimus väärt võimalus omada oma tegevusega üle-Euroopalist mõju ning elu näitab, et kohtunikud on järjest julgemad ja advokaadid järjest targemad eelotsust küsima.

„Meie praktikas jõuab igal aastal 1-2 asja üht või teist teed pidi Euroopa Liidu Kohtusse Luksemburgis või Euroopa Inimõiguste Kohtusse,“ julgustas Ginter kaaluma võimalust pöörduda Euroopa Kohtu poole arvamuse küsimiseks.

Eesti transpordisüsteem peab vabanema tõsisest dotatsioonisõltuvusest ning andma initsiatiivi kõrgekvaliteetse teenuse pakkumiseks vedajatele tagasi, arvati saates.

10-15 aastat on riik viljelenud ühistranspordi vallas isetegemist ehk riigikapitalismi, räägiti saates ning leiti, et ühest küljest on riigi ees seisev dilemma arusaadav – ainult ärihuvist lähtuvalt ei saa otsuseid teha, sest siis toimiks transport ainult neis piirkondades, kus on palju nõudlust.

Riik peab panema teenuse käima ka seal, kus see ärihuvist sõltuvalt ei toimiks üldse või toimiks nii, et inimestel ei oleks mõistlikud liikumisvõimalused tagatud, arutati saates. Teisalt, kui turutõrget likvideeritakse liiga entusiastlikult ja liiga suure rahaga, toob see kaasa uue turutõrke – turumoonutuse. Eestis on turumoonutuste osa väga suureks läinud ja seda mitte ainult bussiliikluses, arutati saates.

Roos rääkis, et riigi isetegemise negatiivne pool tuleneb fundamentaalselt halbadest lepingutest – oskamatusest sõlmida lepinguid, mis motiveeriksid saavutama seda tulemust, mida tegelikult tahetakse.

"Majanduses on palju muutujaid – ühelt poolt kulud kasvavad, teiselt poolt sõidunõudlus võib väheneda madala asustustihedusega maakondades. Riik on läinud lepingutega endale mugavat teed, et oleks vähem vaidlusi vedajatega ning teenused püsiksid toimekindlad. Maakonnaliinides on pandud bussivedajad lihtsalt kilomeetreid läbi sõitma. Kuid mugavate lepingutega on võetud ettevõtjalt ära ka initsiatiiv panustada sellesse, milleks lepingud algselt üleüldse tehtud said. Kui tahame transporditavate arvu kasvatada, siis tuleks seada lepingusse vedajale motiiv seda ka teha, mitte motiveerida kokku lepitud kilomeetreid võimalikult väikese kuluga läbi sõitma nagu täna on. Sellega kaob ka teenuse kvaliteet,“ räägib Roos.

Tema sõnul on tasuta ühistransport suur tsunami, mis on lokaalselt hästitoimivad veolahendused Eestist minema pühkinud.

Märtsikuu „Soraineni sageduse“ saates arutlevad saatejuhid, advokaadibüroo Sorainen partner Kaupo Lepasepp ja vandeadvokaat Kadri Härginen selle üle, millal tasub riigiga vaidlemisel kohtusse või lausa Euroopa Kohtusse minna ning annavad uuele koalitsioonile nõu, mida reisijateveo parandamiseks ette võtta.

Saatekülalised on Lux Expressi juhatuse liige Ingmar Roos ning advokaadibüroo Sorainen partner ning vaidluste ennetamise ja lahendamise valdkonna juht Carri Ginter, kes on ettevõtjaid riigi vastu kaitsnud mitmetes kaasustes nii Eesti kui ka Euroopa Kohtus.