Äripäev Londonis: Nissani tippjuht näeb, et elektripööre surub autod ühte nägu

Roosad kiisudega sokid. Nissani asepresident disaini alal Alfonso Albaisa kannab tumehalli ülikonna all musta värvi T-särki – elegantne minimalism, mis näikse disainerite endi riietust tihti iseloomustavat. Nagu ka detailidesse peidetud vimka. Antud juhul siis roosad kiisudega sokid.

Äripäev kohtub Albaisaga Londonis. Vana Maailma rahapealinnas asub Nissani Euroopa disainikeskus. Paide-suurune Cranfield, mida britid külaks nimetavad, jääb tunnise sõidu kaugusele. Too paik on koduks Jaapani autotootja arenduskeskusele. Nende asutuste sünnipäevad – vastavalt 20. ja 35. – ongi meie jutuajamise põhjus.

Ajakirjanikele korraldatud ringkäik disainikeskuses on jäänud seljataha. Töötajad kutsuvad saladuste kaitsmise huvides laelähedaste kitsukeste akendega, osalt maa sisse ehitatud hoonet naerulsui punkriks. Arenduskeskuse visiit ootab järgmisel hommikul ees. Salvestavate seadeldistega kohvilauast edasi ei lasta, seisab aegsasti saadetud juhendis.

Albaisa kõrge tämbriga hääl meenutab pisut filmi "Ära vaata üles" pahalase Peter Isherwelli oma, kuid midagi kurjakuulutavat temast ei õhku. Vastupidi: 59aastane kuuba-ameeriklane on karismaatiline suhtleja ja naeratab laialt. Keep smiling!

Ning mida Nissani disainiboss ütleb? Näiteks seda, et ehkki ta on ettevõtte praeguse mudelivaliku kujustuskeelega üldiselt rahul, võib seda siiski liigses tõsiduses süüdistada "Ma leian, et see ei ole õige suund," lisab ta.

Roosad kiisudega sokid, mõistate.

Paralleelselt toimub mitu protsessi. Veel umbes kolm aastat tagasi ei mõistetud, kui tähtis on elektriautode puhul aerodünaamika. Valitses uskumus, et akude hinnad hakkavad langema, kuid seda pole loodetud tempos juhtunud.

Sestap tuleb hakata vähendama akupakkide suurust, aga mitte autode endi suurust, sest inimesed vajavad ikka sellist autot, nagu nad vajavad. Ning aerodünaamika saavutab üha pöörasemaid ja pöörasemaid tasemeid. Tuleb disainida maastureid, mille õhutakistustegur on nagu sedaanil.

Platvormina annab elektriauto palju vabadusi – sel on tasane põhi, istmed võib panna kuhu iganes jne. Probleemiks on sõiduulatus. Kliendid tahavad saada sõita ühe laadimisega 450 km. See tingib akude suuruse, mis omakorda tingib aga selle, et autode "põrandapindala" (footprint – toimetus) muutub väga sarnaseks.

Kui üritada akutehnoloogia arenduskulusid optimeerida, siis sa saadki enam-vähem ühesuurused autod. Ent kui sa oled pakkunud Euroopa turul seitset eri mudelit, siis mismoodi mitmekesistada oma mudelivalikut? Kuidas kõnetada ühtmoodi nii noori inimesi, noori peresid kui ka vanemaid inimesi?

Praegu madistatakse nende küsimustega. Tulevikus terendab täiselektriliste sportautode küsimus. Head lahendust veel pole. Suurte elektri-maasturite ehitamise nippi hakatakse kätte saama, selles osas olen lootusrikas.