Marko Mihkelson: meil pole sõjaeelne olukord, vaid juba elame sõjaajal

“Mõned aastad tagasi oli levinud arusaam, et uus peasekretär peaks olema naine ja võiks tulla idatiiva riikide seast,” sõnas Marko Mihkelson, “tänaseks oleme jõudnud täpselt vastupidise tulemuseni.”

Mullu novembris näitas ka peaminister Kaja Kallas üles huvi saada NATO peasekretäriks. Nüüdseks on aga ilmne, et soosik on hoopis Hollandi peaminister Mark Rutte, kelle selja taha on asunud enam kui 20 liitlast. Lisaks Eestile on Ruttele toetust üles näidanud suurvõimud USA, Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa.

Uue peasekretäri määravad oma kehahoiakuga ikkagi Lääne juhtriigid nagu USA või Saksamaa, rääkis Mihkelson. Põhjus, miks NATO läänepoolsed liidrid enam idariigi poliitikut peasekretäri kohale ei taha, on Mihkelsoni sõnul kartus, et rünnak Venemaa suunal läheb liiga ägedaks.

“Neil on ikkagi naha vahel päris suur hirm Venemaa ees,” selgitas ta. Mihkelsoni hinnangul on lääneriikide ettekujutus, nagu idatiib sunniks NATOt astuma samme, mis viivad suure eskalatsiooni või sõja laienemiseni, selge valearvestus.

Lisaks kardavad Mihkelsoni hinnangul NATO suurvõimud, et idatiiva peasekretär lõhestaks allianssi, sest erimeelsused Vene režiimi suhtes on teravad. “Selgelt on ju neid riike, kes Venemaa suunal ei ole nii sõnakad, kui meie oleme, ja ei tunneta seda eksistentsiaalset ohtu nii lähedalt nagu meie,” sõnas ta.

Mihkelson rääkis, et Holland on küll silmapaistvalt Ukrainat abistanud, eriti just relvavarudega, kuid iseseisvate kaitsekulutustega on riik olnud kitsi.

“Hollandil on veel päris palju teha selleks, et jõuda kaitsekulutuste määra osas tasemele, mis vastaks praegusele reaalsele julgeolekuolukorrale,” märkis ta. NATO kaitseinvesteeringute kokkulepe soovitab liikmesriikidel eraldada vähemalt kaks protsenti oma SKTst kaitsekuludele. Holland pole aga aastaid suutnud seda kokkulepet täita.

“Minu arvates praegu rääkida kahest protsendist ei ole adekvaatne. See ei vasta enam sellele, mida me näeme Ukrainas toimuvast,” rääkis Mihkelson, “kui me tahame tõesti seda heidutusmäära NATOs ikkagi reaalselt Venemaa suunal kasvatada, siis kolm protsenti on miinimum, et sinna jõuda.”

“Me ei peaks ka väga üledramatiseerima seda olukorda, sest lõpuks pole NATO peasekretär midagi muud kui koosoleku juhataja,” märkis Mihkelson. Olgugi, et peasekretäril on oluline roll nii päevakorra seadja kui ka organisatsiooni esindusfiguurina, lisas ta.

Mihkelson rääkis, et Rutte on saanud nii mõnegi otsustava hääle tänu sellele, et suutis talitseda Donald Trumpi. “Kõigil on ilmselt meeles see, mis juhtus 2018. aasta suvel Brüsselis NATO tippkohtumise ajal. Kui päris paljudel oli selline tunnetus, et äkki Trump teebki sellele hullu otsuse ja teatab, et USA taandub NATOst,” meenutas Mihkelson, ”siis Rutte oli tõepoolest Hollandi peaministrina see mees, kes kõigi silme all suutis Trumpi justkui natuke rahustada. Talle mett moka peale määrides öelda, et “Donald, tänu sulle on meil tegelikult miljardeid kaitsekulutustesse juurde tulnud ja tänu sinu targale juhtimisele on NATO täna tugevam kui varem”.”

Mihkelsoni sõnul on loomuliik, et Hollandi valitsuse juht peabki olema väga osav läbirääkija. “Ilmselt see pikaajaline kogemus Rutte puhul ongi olnud määrav, miks siiski kaalukauss tema kasuks on langenud,” sõnas Mihkelson.

Ühendriigid on seejuures praegugi alliansis ebaleval positsioonil. Mihkelson tõdes, et NATO-l on olnud keeruline ühiselt tegutseda, sest USAga eesotsas hoiavad mitmed liikmesriigid end tagasi. Mihkelsoni sõnul valitseb hirm, et kui liiga palju NATOna ühiselt Ukraina toetuseks tegutseda, leiab Venemaa põhjuse NATOt rünnata.

“Jällegi väga vale arusaamine,” nentis Mihkelson, “on kahju, et oleme jõudnud sinnamaani, kus näiteks NATO suursaadikud, kes töötavad Brüsselis, ei ole võimelised Kiievisse koos ühisele visiidile minema, kuna on liikmesriike, kes arvavad, et see oleks liiga provokatiivne Venemaa suhtes. Meil on tegelikult väga palju veel praegusest hetkest vaja edasi liikuda.”

Mihkelsoni hinnangul pole aga tarvis praegu veel sündmustest ette ruttata ja arvata, et Rutte on kindel mantlipärija. “Seal on veel selliseid väikeseid komakohti,” sõnas ta. Liikmesriikidest on ootepositsioonil olijate seas nii Türgi kui ka Ungari. Mihkelson märkis, et Rutte ei ole kohelnud Viktor Orbánit ja Ungarit just siidikinnastes. Ka Hollandi ja Türgi vahelised suhted pole tema hinnangul olnud kuigi siledad. “Ruttel on tõenäoliselt üksjagu palju veel vaja pingutada, et nende jah-sõna saada,” märkis Mihkelson.

Nii NATO uus peasekretär kui ka liikmesriigid peaksid Mihkelsoni arvates endalt küsima, kus me oleme, milline on reaalne oht. Tema hinnangul pole kaitseallianss oma 75 aasta jooksul kordagi pidanud seisma silmitsi nii suure ja reaalse konfliktiga kui praegu.

“Ma olin just mõned päevad tagasi taaskord Ukraina rindepiirkonnas koos heade kolleegidega väliskomisjonist ja me nägime oma silmaga kui keeruline on praegu ukrainlastel kaitsta oma maad. Just selle tõttu, et mitte kõik lääneriikides ei taju olukorra erakordsust ja kriitilisust,” rääkis Mihkelson.

“Minu hinnangul ei ole meil sõjaeelne olukord, vaid me elame sõjaajal. Jah, me ei ole ise veel sõjas ja meil on väga suur võimalus seda ära hoida aidates Ukrainal seda sõda võita ja Venemaa strateegiliselt puruks lüüa. Aga see on väga keeruline,” tõdes Mihkelson, “kui ikkagi moona ei ole, kui sa saad lasta ühe mürsu 300 vastu, siis seda võita on võimatu.”

Mihkelson rääkis, et on kohanud lääne liitlasriikide seas mõttelaadi, et Venemaa on võitmatu ning on tarvis leida viis, kuidas see sõda külmutada või jõuda rahuni.

“Maailmas ei ole enam võimalik saavutada rahu, kui meie seda sõda ei võida,” märkis Mihkelson. Vastasel juhul Venemaa jätkab oma sõda Lääne vastu ning Balti riigid ja Poola on need suunad, mida Vene võim võib järgmisena sihikule võtta,“ rääkis ta.

Mihkelsoni sõnul ongi Venemaa eesmärk meid hirmuga teovõimetuks teha. “See teadmine kindlasti ei tohi meid viia sellisesse hirmu staadiumisse, kus me tardume ja arvame, et nüüd see nii ongi ja meil ei olegi enam võimalik midagi teha või vältida. On küll,” rõhutas ta.

Mihkelson tõdes, et pole oma karjääri jooksul varem tundunud, et Eesti poliitikute ja diplomaatide häält oleks nii valjult kuulda kui praegu. “Me ainult ei räägi, vaid me ka reaalselt aitame Ukrainat selles sõjas ja oleme paljudele eeskujuks,” sõnas ta. “Me peame julgelt töötama täna ühe eesmärgi nimel ja õnneks on päris palju ka neid samu NATO liikmesriike, kes mõtlevad täpselt samuti nagu Eesti.”