Paremradikaalid ei teinud Euroopas suurt pööret, kuid nende mõjukus veidi kasvas. Samas näitasid ka nn peavooluparteid, et maha pole neid mõtet kanda. Ometi on paljudel valitsusjuhtidel põhjust peeglisse vaadata.
Saksamaal said valitsevad sotsiaaldemokraadid natsistlikult Alternativ für Deutschlandilt lüüa ning pole ülemäära poliitikavaatlejaid, kes vaidleksid vastu, et liidukantsler Olaf Scholz on tõepoolest dead man walking. Samasugune häving Prantsusmaal pani sealse võimupartei kiirelt liigutama.
Kuid Scholzi rahvuskaaslane Ursula von der Leyen üksnes kasvatas oma mõjukust. Ja demonstreeris üsna usutavalt: temale Euroopas alternatiivi pole.
“Globaalne briifing” on Indrek Lepiku uudiskiri, mida saab endale tasuta postkasti tellida siit:
www.aripaev.ee/uudiskirjad Erakorralised valimised Prantsusmaal. Eurovalimiste otsene tagajärg Euroopa juhtriigiks tõusnud Prantsusmaal oli president Emmanuel Macroni teade parlamendi laialisaatmisest. Tõsi,
asjatundjate sõnul oli Macroni valik lihtne: teha see samm ise nüüd ja kohe või seista silmitsi valimistega sügisel, kui ta ei suuda eelarvet parlamendist läbi suruda. Macron loodab gambiidiga rahvale näidata, et paremradikaalidel, kes vähem kui kuu pärast toimuvad valimised võidavad, pole rahvale paremat plaani pakkuda. Korralised presidendivalimised, mida opositsiooniliider Marine Le Pen tahab võita, toimuvad 2027. aastal. Turud reageerisid Macroni sammule siiski valuliselt.