Auto|Piloot. ID.7 – seni parim elektri-Volkswagen, aga saaks veelgi paremini

Ämbrid kolisesid mitmel häälel, kui Volkswagen tuli selle kümnendi alguseks lagedale oma nn ID-seeria ehk elektriautode mudeliperekonna esimese pääsukesega. Võinuks arvata, et massidele mõeldud elektriauto – ID.3 – on diisliskandaalist rapitud ettevõtte jaoks täpselt see, mida vaja. Ent oh häda! Selgus, et Volkswagenil oli särtsuauto üllitamisega liigagi kiire ning tulemus jätab seetõttu pehmelt öeldes soovida. Uue ajastu Golfi asemel seisis meie ees alla latti sõitjateruumi kvaliteedi ja vaevuusutavalt õudse puutemajandusega luukpära.

Valest kohast liiga palju kokku hoidmise ja tooreks jäänud tehnoloogia nahka läksid esialgu ka järgmised ID-mudelid ID.4 ja ID.5. Lihtsalt need olid kallimad autod kui ID.3 ning häbi sellevõrra suurem. Volkswagenile kleepus külge viletsate elektrikate tegija maine.

Legendaarse hipibussi eluvahva uusversioon ID. Buzz muutis pildi tubli tüki helgemaks. Sellelgi leidus hulgem puudusi, kuid lisaks kõike andeks andma panevale sarmile evis „buzz“ ka esimesi märke sellest, et Volkswagenis on õiged järeldused tehtud ja asjad liiguvad paremuse poole.

Ning nüüd, mõni aasta pärast ID.3 müügile tulekut, kuulub ID-perekonda teistega ühelsamal moodulplatvormil rajanev 70–80 tuhat eurot* maksev kõrgema keskklassi auto, mis jätab meeldiva ja veenva mulje – Volkswagen ID.7. Niisugune areng väärib märkamist ja tunnustamist. Samas aga leiab ka ID.7 juures täiendavat parandamisruumi ning mõned platvormi arenduse käigus tehtud otsused annavad jätkuvalt tunda.

Laugpärakere tõttu Volkswagen Arteoni meenutav ID.7 on sellest tegelikult oluliselt pikem ja kõrgem. Pikkus küündib viie ja teljevahe kolme meetrini. Teisisõnu on „seitse“ igavene lahmakas, ehkki fotodel see tänu kenasti paigas proportsioonidele silma ei torka. Ruumi jagub kuninglikult nii esi- kui tagareas ning pakiruumiski.