Toidutegemine paneb võimed proovile

Ettevõtja Andres Heinveri sõnul on kokkamise eeldus soov hea toidu järele. “Vene ajal küll selliseid võimalusi polnud kui praegu, aga lapsepõlvemaitsed on ikka positiivselt meeles,” märkis ta. Meie toidukultuuri laialdasem areng algas tema sõnul piiride avanemisega, mil tulid uued maitsed ja kogemused ning lettidele jõudis laialdasem valik toiduaineid. “Eks siis tuli nii minul kui ka teistel soov proovida ise midagi toredat teha,” ütles ta. “Üsna kiiresti muutus see moodsaks ja iga hakkajam mees seisis, põll ees, grilli kõrval ja põletas bensiinilõhnase süütevedelikuga vorste söeks,” ­lisas Heinver.

Heinveri sõnul paranes kokkamiskultuur kiiresti – juba varsti grilliti võimalusel liha, kana, kala. “Valmistasime ise esimesed marinaadid ja hakkajamad said grillil ka magustoidu valmis,” ­meenutas Heinver, kelle sõnul oli järgmisena menukas BBQ-küpsetus, grillimine gaasil ja grillimine sütel. Neljakandilise kasti asemele tulid kupliga grillid.

Heinver usub, et kõik saavad toiduvalmistamist harrastada ja on selleks võimelised, peamine on, et kokkamine meeldiks. Kõige parema tulemuse saab, kui tegu on kohaliku tooraine ja värske toiduga.

Lihtsuses peitub tõde. Heinver kirjeldab, et kokaraamatuid või internetiretsepte saab lugeda kui väikseid jutukesi. “Kui see pinget pakub ja midagi kogu aeg meelde jääb, pole vaja enam retseptis sõrmega järge pidada, vaid saab improviseerida,” lausus ta.

Hobikokkamine on tema meelest erinevate kontrastide sobiv kokkuliitmine. “Söögi valmistamisel on see hea omadus, et see liidab inimesi,” kinnitas ta. “Toidu valmistamine perele liidab peret, nädalalõpu laud külalistele toob sõbrad kokku,” tõi ta näiteks. Eriti tore on, kui midagi tehakse veel koos valmis.

“Toidumaailm on tegelikult nii suur, et selles on võimalik lõputult areneda,” märkis Heinver. “Kui kaugele, on igaühe oma valik, aga toiduarmastajatel on ühine see, et hea kogemus saab märgatud, üle võetud ja meelde jäetud.”

Kindlas värvigammas eined. Moeajakirjaniku ­Urmas Väljaotsa hobi on nii-öelda kromaatiliste ehk valitud värvigammas einete valmistamine. “Olen teinud nii musta, punase-valge, rohelise kui ka Eesti Vabariigi aastapäeva puhul sini-must-valges tonaalsuses kompositsioone,” rääkis ta. “Asja keerulisemaks ajamiseks on toiduvärvid mõistagi keelatud – värvitulem peab olema saavutatud naturaalselt ja taldrikul peab leiduma piisavalt nii valke, rasvu kui ka süsivesikuid.”

Väljaots ise seda hobikokkamiseks ei pea. “Külalisi ma looduga tavaliselt ei kostita, pigem teen seda iseendale, pildistamiseks, nagu mingit viisi kunsti­projekti,” selgitas ta ja lisas, et mõistagi sööb ta pärast pildistamist toidu ära. “Valmistan need siiski lõunaks iseendale,” rõhutas ta.

Väljaotsa sõnul on tema eesmärk iga päev eelkõige korralikult ja maitsvalt söönuks saada, hobina võimaldab kokkamine aga avastada ja katsetada. Samas võtab see aega, nagu iga hobi, tõdes ta. “Omamoodi on see nagu sport, sest sooviks iga kord veelgi paremini. Aeg ettevalmistusele ja töö loomisele pikeneb pidevalt ja ei jõua sellega nii palju tegeleda, kui sooviks.”

Väljaots rääkis, et nagu sõna “kokakunst” mõista annab, võib toidutegemine olla kunst, mille loomiseks tuleb end vabaks lasta. “Tuleb olla uudishimulik ja julgeda katsetada, mitte näpuga retseptis järge ajada,” on ta veendunud.

Seda viimast tuleb samuti osata, mõistmaks nii-öelda kokanduse klassikalisi aluseid, nagu joonistamiseski, kuid retsepte alati üheselt kopeerides avastame vähem uut, märkis ta.

Sõbrad ootavad maitsvaid roogasid

Hobikokalt hakkavad häid ­eineid välja meelitama kõik sõbrad-sugulased, ütles Ober Hausi kinnisvarabüroo kinnisvaraspetsialist ja maakleri assistent Heli Peetsmann.

“Päris lapsepõlves ja teismelisena vast selle vastu veel väga huvi ei tundnud, aga iseseisvat elu alustades hakkasin üha enam toiduvalmistamisega eksperimenteerima,” sõnas ta. “Umbes 20. eluaastate algusest on kokkamine minu regulaarseks hobiks saanud,” lisas ta.

Peetsmanni sõnul meeldib talle väga süüa teha ja sõbrad-­sugulased ikka ootavad, et ta midagi valmistaks.

“Erinevateks tähtpäevadeks, nagu näiteks jaanipäevaks ja jõuludeks, püüan tavaliselt midagi erilist teha,” rääkis ta. Päris oma loomingut Peetsmann enamasti ei tee, kuid sageli võtab ta retsepti ette ja kohandab seda omatahtsi ringi.

Hobikokkajal peab Peetsmanni arvates olema hea maitsmismeel. Kaks kokka võivad vahel teha täpipealt samade koostisainetega rooga, kuid ometi on tulemus täiesti erinev, tõdes ta.

“Olen kuulnud lugusid söögi­kohtadest, kus inimesed o­otavadki konkreetse koka töövahetust, sest tema valmistatud toit on lihtsalt palju maitsvam kui sama roog teise koka tehtuna,” tõi ta näite.

Tuleb julgelt edasi proovida. Kokkamine võimaldab Peetsmanni arvates ennast üha arendada ja oma võimeid proovile panna. Ta usub, et igaüks võib proovida ja igaühel on potentsiaali saada heaks kokaks. “Kui kohe välja ei tule, tuleb lihtsalt julgesti edasi proovida – alustada lihtsamatest retseptidest ja liikuda edasi suuremate väljakutsete poole.”

Ta lisas, et kõige tähtsam on see, et oleks huvi ja tahtmist kokandusega tegeleda.

Toidu võlu peitub lihtsuses

Võhikutel soovitan kokkamisega alustades otsida abi raamatutest. Tuleks ära tabada, mis sind huvitab. Tasub valida välja kokk, stiil või köök, mis huvi pakub.

Ehkki internet on retsepte täis, inspireerivad raamatud rohkem. Kui söögi­tegemisoskus on kehv, soovitan alustada Itaalia köögist ja lihtsamatest asjadest, näiteks ­pastast.

Gurmee on lai mõiste. Eestlastele seondub gurmee sageli võõrapärasega, selle all peetakse silmas krokodilli- või kängurulihast valmistatud roogasid, aga tegelikult, kui vaadata ­Michelini viietärnirestorane üle maailma, siis seal pakutakse väga lihtsaid toite. Lauda tuuakse kanakoib kartulipudruga ja ei mingeid vahututte.

Tooraine on oluline. Soovitan muretseda hea tooraine, käia näiteks Nõmme või Sadama turul ja osta sealt, siis pole sellega vaja ka nii palju vaeva näha, mida parem tooraine, seda vähem tööd. Mitte et kasutatakse Prantsusmaalt toodud kana ja Uruguay veist.

Soovitan kokata hooajaliselt ja oma piirkonna raames. Meie puhul on see 300 kilomeetri ulatuses, mis on küll keeruline – paratamatult tuleb mõni asi sisse osta.

Autor: Ketlin Rauk, kaasautor