Toonus kehale ja puhkus vaimule

Ametlikud võistlused on neljas ujumisviisis ja neid kombineerivas kompleksis

Liblikujumine ehk delfiin: ujumine kõhuli­asendis, kätega tehakse paaristõmbeid. Ka ­jalad töötavad paaris, tehes kaks delfiini lööki iga kätetõmbe kohta. Ujuja diskvalifitseeritakse, kui kohtunik leiab, et ujuja jalad või käed ei tee üheaegseid liigutusi või kui ujuja ei puuduta pöördes või finišis seina mõlema käega samal ajal.

Seliliujumine: ujumine seliliasendis, käed ja jalad töötavad eraldi. Selili on ainus ujumisviis, kus ei tohi startida pukilt, vaid peab startima veest. Pööretena on lubatud saltopöörded, kus ujuja pöörab ennast vahetult enne seina kõhuli, teeb salto ja tõukab end seinast eemale selili­asendis. Finišeerida tuleb seliliasendis.

Rinnuliujumine ehk konn: ujumine kõhuli­asendis, jalad ja käed teevad paaristööd. Kätetõmme on lühike ega ulatu õlgadest kaugemale, jalalöögi puhul kõverdatakse jalgu samuti tugevalt ning erinevalt teistest ujumisviisidest lüüakse jalgadega otse taha. Pöörde- ja ­finišiseina peab puudutama mõlema käega samal ajal, pärast pöördeid ja starti on lubatud teha üks veealune kätetõmme ja jalalöök.

Vabaujumine ehk krool: vabaltujumise distantsidel on lubatud kõik ujumisviisid, ent tavaliselt eelistavad ujujad krooli, kuna see on kõige kiirem. Käed ja jalad töötavad eraldi ja pööretena on kasutusel saltopöörded.

Tippujujad on, heal tasemel ujulat pole

Ujumisliidu peatreener ­Riho ­Aljand

Ujumises on rahvusvaheline konkurents ülitihe – medaleid võidetakse ja kaotatakse vaid sekundisajandikega. Eilsed-tänased medalivõitjad on klubide-treenerite töö ja alaliidu tegevustoetuse süsteemse ettevalmistuse tulemus, mitte eraldi toimetamise produkt.

Eestis on tehtud hea töö ­vanade ujulate renoveerimisel, ent on ka puudujääke. Paljud ujulad on seotud üld­küttevõrguga, mistõttu lõpetavad need tegevuse suvel juulist septembrini.Probleemi aitaks sportlaste jaoks leevendada eelsoojendustega väliujulad, ent neid Eestis ei ole. Võimalik koht selleks koos juba olemasoleva basseiniga on Tallinnas Nõmme Spordikeskuses. Sinna saaks arendada korraliku ujumiskoha, kui basseini eelsoojendus välja ehitada. Mõni aasta tagasi tegime seal nii ehitusmaksumuse kui ka tegevustasuvuse arvutused – need näitasid projekti tasuvusajaks 3–5 aastat. Praegu viivad ujumisklubid suvisel ajal raha riigist välja, korraldades suvelaagreid mujal.

Rahvusvahelist tiitlivõistlust pole kuskil korraldada. Eesti ujujad näitavad häid tulemusi, ent Eestis pole esindusujulat, kus võiks korraldada rahvusvahelisi tiitlivõistlusi. Ka väiksemaid ujulaid oleks juurde vaja.

Treeneritel on veest tõsine puudus. Kui paljudel spordialadel on probleemiks treenerite vähene pealekasv, siis ujumisel on see aeg möödas. Olukord on pigem selline, et noored hakkajad treenerid ei saa oma ettevõtlikkust rakendada, sest pole ujulaid. Spordi rahastamine on saanud Eestil Achilleuse kannaks.

Lapsevanemad kannavad kulud. Ujumise valupunktiks on veeüüri hind, sest kohalikud omavalitsused ega riik ei suuda piisavas mahus klubidele toetust pakkuda, mistõttu jääb suurem osa kuludest lapsevanemate kanda.Suured kulud vähendavad väiksema sissetulekuga perede võimalusi oma lapsi ujumiskursustele või treeningutele saata.