Kommentaar: töölepinguseaduse eelnõu olulisemad muudatused

Sotsiaal- ja justiitsministeeriumi ning tööandjate ja ametiühingute esindajad said lõpuks ometi šampusepudelid avada. Meedia kajastas (kahjuks üsna pealiskaudselt) olulisemaid muudatusi võrreldes kehtiva seadusega. Kuigi osapooled tegid ära tubli töö, siis teatud punktidesse jäi siiski arvestataval hulgal ebamäärasust.

1. Varalise vastutuse kokkuleppe eest töötajale mõistliku lisatasu maksmine. Kahjuks on erinevatel inimestel erinev arusaamine mõistlikkusest, aga loodan siiralt, et sellele on antud eelnõus konkreetsem sisu. Vastasel korral algab töövaidlustes samasugune vägikaikavedu nagu see viimastel aastatel on olnud seoses ärisaladuse hoidmise ja konkurentsikeelu kohustusega peale töösuhte lõppemist teatud ajaperioodi jooksul. Mõni aeg tagasi avaldasid eksperdid arvamust, et peale töösuhte lõppemist nõutava ärisaladuse hoidmise ja konkurentsikeelu kohustuse eest makstava lisatasu alammäär võiks olla 60% põhipalgast. Tundub, et ainult arvamusavaldusteks need jäidki.

2. Tööandja saab kaugtööga seotud kulud kanda oma tegevuskuludesse. Kaugtöö on senini tähendanud töötaja jaoks töötamist peamiselt kodus. Kui tööandja finantseerib IT ja telekommunikatsioonivahendite soetamist, siis peaks töötaja teoreetiliselt hakkama täitma interneti kasutamise päevikut. Vastasel korral on keeruline teha kindlaks, et kas töötaja kasutas internetti kodus isiklikuks või tööalaseks otstarbeks.

3. Kaugtöö koha töökeskkond peab vastama töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuetele. Nõuetele vastavus eeldaks, et tööandjal on kontroll kodukeskkonna üle, sest vastasel korral on temalt keeruline nõuda võimalike õnnetusjuhtumite eest vastutuse võtmist. Kui teoreetiliselt on töötaja kodust olustikku võimalik tööohutuse ja tervisekaitse nõuetele vastavaks muuta, siis keerulisemaks muutub olukord nende tööandjate jaoks, kes lubavad oma töötajatel arvutitööd teha kohvikutes, pubides või mujal.

4. Lastevanemate kaitse on õiglane, hea ja vajalik, aga tuletan meelde, et senine sõnastus (alla kolme aastast last kasvatav isik versus vanem, mis tänases tööseadusandluses eksisteerivad segadust tekitavalt kõrvuti) on võimaldanud seadust tööandja suhtes kuritarvitada. Hea oleks tüütutest kohtuvaidlustest pääsemise nimel mõisted konkreetsemalt uues seaduse tekstis seekord paremini lahti seletada.

5. Tööandja poolt töötaja tasemekoolitusele tehtud kulutused vabastatakse erisoodustusmaksust. Väga hea ja oodatud punkt. Lõpuks ometi on tööandjatel võimalik tegeleda töötaja kvalifikatsiooni tõstmisega nii, et riik neid selle eest ei karista. Loodan, et see suurendab kõrgkoolide ja tööandjate koostööd ja elavdab seeläbi paljumainitud insenerierialade õppe populaarsust.

Lisaks on töötajate leeris tekitanud suurt pahameelt koondamishüvitiste vähendamine ning väikelapse vanema varasemast kergem vallandamise võimalus. Eelnõu seletuskirjas on koondamishüvitiste vähendamist põhjendatud PRAXIS-e poolt läbiviidud uurimuse tulemustega, mis näitasid, et suuremad koondamishüvitised ei motiveeri inimesi kiiremini endale uut töökohta otsima. Suure tõenäosusega registreeritakse ennast siis pikemaks ajaks töötuks ning saadakse töötuskindlustushüvitist.

Kehtiva korra alusel ei või rasedat ja väikelapse vanemat koondada, temaga töökohale mittesobivuse või pikaajalise töövõimetuse tõttu töölepingut üles öelda. Küll aga on võimalik temaga töösuhet lõpetada tööandja likvideerimise, pankroti või tööalaste süütegude korral aga seda üksnes tööinspektori loal. Uues eelnõus ei ole viimati nimetatud juhtudel vajalik enam tööinspektori luba. Väideti, et tööinspektori hinnang on pigem formaalsus ning ületab inspektori pädevuse piire: töösuhte lõpetamise hinnangu pädevus on täna töövaidluskomisjonil ja kohtul. Kahtlemata on tööinspektor olnud siiani teoorias esimeseks kaitseks riukaliku tööandja vastu ning uue eelnõuga antakse töötajale võimalus ennast kaitsta alles töövaidluskomisjonis või kohtus. Järelvalve korra lihtsustumine võib suurendada ebaseaduslike töösuhete lõpetamist rääkimata väikelapsevanemale langevast lisapingest, mida uus kord taolistes situatsioonides soodustab.

Vähendamaks kaitstuse kuritarvitamist tööandja suhtes on igati kasulik ettevõtte siseselt kirjeldada töökohustuste raske rikkumise kriteeriumid ning fikseerida töötaja ilmnenud süüteod. Sel juhul on amoraalsel töötajal keeruline ka tööandjat seadusekilbi varjus terroriseerida.

Lõpetuseks tahaksin toonitada seda, et rasedad, väikelapse vanemad või ka tööandjad ei ole problemaatilised puhtalt selle tõttu, et neil on lapsed või võim anda tööalaseid korraldusi. Problemaatilised on ikkagi konkreetsed inimesed, kes antud rollidesse satuvad.