Valuutakomitee vaevad

Viimasel ajal on päevalgele tulnud mõned valuutakomitee senitundmatud omadused.

Kõigepealt, krooni kattevara on investeeritud ülimadala tootlusega võlakirjadesse. Oletame lihtsustatult, et kattevara on investeeritud Saksa valitsuse võlakirjadesse. 19. märtsil oli Saksa võlakirjade tootlus järgmine: 3 kuud 0,5%, 2 aastat 1,4%, 10 aastat 3%.

Oletame ka, et krooni kattevara on jaotatud ühtlaselt kõigi kolme vahel. Tulemuseks oleks keskmine tootlus circa 1,21 % aastas.

Samal ajal laenab Eesti EIB-lt 550 miljonit eurot. Rahandusministeerium pole avalikustanud, missuguse protsendiga laenu võetakse, aga kõige paremal juhul ehk kuue kuu EURIBOR + 1,5%-ga. Praeguse seisuga on kuue kuu EURIBOR 1.75%, laenuprotsendiks tuleks siis 1.75 + 1.5 = 3.25%.

Miks Eesti sellist kilplaslikku äri teeb? Laenab 3.25%-ga ja investeerib 1.21%-ga? Arvestades laenu suurust – 550 miljonit – on aastane kaotus 2.04%*550 = 11 200 000 eurot.

Pakutakse ka veel muid võimalusi. Päevalehes soovitab Andres Arrak laenata rahvusvahelistelt turgudelt. Arvestades praegust olukorda, saaks Eesti laenata kusagil 10 % ligidal, või ehk isegi veel kõrgema protsendiga. Niisis, investeerime kattevara 1%-ga, aga laename 10%-ga? 550 miljoni euro pealt oleks kaotus 49 500 000 eurot aastas.

Eesti Panga koduleheküljelt võib näha, et krooni kattevara suurus on praegu umbes 40 miljardit Eesti krooni, ehk umbes 3 miljardit eurot. Iga Eesti elaniku kohta teeb see umbes 2100 eurot. Kui vaadata Saksamaad, siis seal on rahvusvahelisi reserve vaid 1200 eurot inimese kohta.

Milleks siis Eestil laenu võtta, kui on olemas reservid, mis teenivad vaid üks vaevane protsent aastas? Kas poleks aeg loobuda valuutakomitee kaudu odavalt G7 maade valitsuste defitsiite finantseerimast ja kasutada raha hoopis millekski, millest Eestile rohkem kasu?

Tuletame meelde, et omal ajal loodi valuutakomitee inflatsiooniga võitlemiseks. Valuutakomitee võtab ära valitsuselt võimaluse raha juurde trükkida, kuna ringluses olev raha peab olema kaetud kattevaraga. Kuna N. Liidus oli inflatsioon põhjustatud pidevast raha trükkimisest eelarvedefitsiitide finantseerimiseks, eeldas Eesti vabariik, et valuutakomitee kehtestamisega inflatsioonilised probleemid kaovad.

Kahjuks aga võtab valuutakomitee keskpangalt ära tema peamise tööriista ja funktsiooni - rahapoliitika. Paljudes valuutakomitee maades keskpank üldse puudub – selle asemel luuakse nn. monetary authority, mille ülesandeks on pankade regulatsioon ja raharingluse korraldamine.

Viimaste aastate kõrge inflatsioon valuutakomitee maades nagu Eesti ja Leedu näitas, et inflatsiooni ohjeldamiseks on valuutakomiteest üksi vähe. Tarvis on ka keskpanga rahapoliitikat. Eurotsooni interessimäär oli tarbimisbuumis Eesti jaoks selgelt liiga madal.

Rahapoliitika puudumise tagajärjed on nüüd meiega. Viimase kümne aastaga on Eestis keskmine palk peaagu kolmekordistunud, valuutakurss muidugi on olnud samal ajal fikseeritud. Selge on, et selline palgatõus erodeerib maa konkurentsivõimet ja stimuleerib impordi tarbimist.

Valuutakomitee ei näe ette mingit protseduuri kuidas valuutakurssi korrigeerida. Kahjuks valuutakursi kunstlik upitamine (s.t. vabaturu kursist kõrgemal hoidmine) ei ole minu teada ühelegi maale kasu toonud. Pigem võivad selles peituda ohud. Suurbritannia proovis seda 1992 ja kaotas miljardeid valuutatehingutega. Argentiina hoidis oma valuutat aastaid liiga kõrgel, kuni lõpuks selgus, et valuutakomitee kombineerituna kõrge inflatsiooniga võib olla kui viitsütikuga pomm.