Suletud rahakotirauad venitavad kriisi veelgi pikemaks

Säästa või tarbida? Eelmisel nädalal kaubanduskeskustes hullutavaid pakkumisi vaadates tekkis küsimus, kas buumiga kaasas käinud tarbimispeod on oma aja selleks korraks ära elanud. Kaupmeeste sõnul rahvast küll jätkus, kuid tunda on, et täna kaaluvad inimesed oma ostuotsust tõsisemalt ja niisama poes ringi vaatajaid on vähemaks jäänud. Ostetakse pigem esmatarbekaupu, mida on võimalik tavapärasest veelgi soodsamalt soetada, või siis on juba varem välja vaadatud kindel soov, mille järgi poodi tullakse.

Ka konjunktuurinstituudi tarbijabaromeeter näitas, et tarbijate kindlustunde indikaator on langenud 17 aasta halvimale tasemele, olles märtsis -37. Tarbija kindlustunne on saanud löögi ning iga ostuotsust kaalutakse mitu korda. Sellises ebakindlas keskkonnas on täiesti loomulik inimeste püüd maksimaalselt säästa. Samas raskendab selline käitumine veelgi majanduse taastumise võimalusi, kuna sisetarbimine siiski on meie majanduse üks suuri "mootoreid". Mida sellisel hetkel üksikisikuna ette võtta ning kuidas oma tarbimisotsuste osas käituda, pole üldsegi lihtne küsimus.

Alustada võiks sellest, et kindlaks teha inimese enda (ning tema leibkonna tervikuna) maksimaalne periood, mis suudetakse üle elada sissetulekute kaotuse korral, kasutades eksisteerivaid sääste. Teisisõnu kaua olemasolevad varud muude tingimuste samaks jäädes vastu peavad. Kui tulemuseks on pigem liiga lühike periood võrreldes ajaga, mille jooksul usutakse end uut tööd leidvat, tuleb säästude hulka arusaadavalt edasi kasvatada. Kui olemasolevad säästud kannatavad juba täna kriitikat ning homsesse võib vaadata julgemalt, on võib olla saabunud suurepärane võimalus endale kestvuskaupu ning miks mitte ka uut kodu soetada.

Arusaadavalt on iga inimese valupiir erinev ning äärmused eksisteerivad alati, kuid sarnane lähenemine võiks aidata end positsioneerida. Positsioneerimise all mõtlen just hinnangut, kui vastupidav olen mina koos oma olemasoleva tulu ning kulustruktuuriga võimalikele konkreetsetele majandusest tulenevatele tagasilöökidele juhul, kui need tabavad just mind või minu leibkonda.

Kas tarbimisele julgustamine aitaks majandust? Näiteks on Soome proovinud hoopis seda teed mina, et julgustada inimesi teadlikult jätkama tarbimist ja mitte säästma, kui selleks otsest vajadust pole. Soome viis aasta alguses läbi suure kampaania, mis rõhutas inimestele ja ettevõtetele nende senise tarbimise jätkamise olulisust. Kampaaniale oli nii pooldajaid kui ka vastaseid. Kuigi sisetarbimise jätkumisest üksi majanduskriisist väljatulemiseks ei piisa, on selle asja positiivne pool kindlasti tööhõive ülalhoidmine. Mida rohkem inimesed säästma hakkavad, seda enam väheneb tarbimine, seda rohkem kannatavad ettevõtted, üha rohkem inimesi kaotab töö ja tekibki lumepalliefekt.

Meie suureks miinuseks võrreldes põhjanaabritega on eestlaste vähesed säästud. Rohkem tarbimisele orienteerituna oleme jätnud tagavara kogumise tähelepanuta. Just languse aeg toob see selle kitsaskoha hästi esile. Praeguses majandussituatsioonis märkame hästi, et meil oleks palju kindlam tunne, kui omaksime vähemalt poole aastapalga jagu sääste. Keskmisel eestlasel on seda aga heal juhul ühe või kahe kuupalga ulatuses, kui sedagi. Kindlasti pole kunagi liiga hilja säästmisega alustada ja eks rasked ajad panevad inimesi ka rohkem tagavara kogumisele mõtlema.

Tõenäoliselt riigi üleskutse eraisikuid tarbima julgustada hetkel suurt mõju ei omaks. Inimesed, kellele buumitingimustes pakutud soodsad laenuvõimalused kujundasid illusiooni oma rahalistest võimetest, on täna pettunud ja hirmul tuleviku ees. Lühikese ajaga omandati oskus ohtralt tarbida, millest võõrutusprotsess on täna valulik. Kui just keegi tänaval tasuta raha ei jaga, siis vaevalt, et rahvas niipea veel poodi ostma tormab.