Eesti poliitikud mätsivad nn kärbetega omi vigu

Albert Einstein olla ütelnud, et hullumeelsus - see on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi. Esimese ringi eelarvekärbete katastroofilised tagajärjed on just paistma hakanud ja ometi läheb Eesti valitsus nüüd uuele ringile. Miks?

Kui käivitus kärbete esimene voor, siis oodati tolleaegsete ametlike prognooside järgi Eesti majanduskasvuks umbes -2 protsenti. Pärast esmaste kärbete teostamist sai sellest numbrist -15 protsenti. Ja ikka otsustati hullumeelseid kärpeid jätkata. Mida võiks siis oodata pärast kärbete teist vooru ehk -20 kuni -25 protsenti "kasvu"?

Seda kõike oleks justnagu vaja euro nimel? Aga kes on praeguses olukorras Eestile üldse lubanud euroga liitumist? Minu teada ei oota eurotsoon (ega mistahes valuutaühendus) uusi, hinge vaakuva majandusega, liikmeid. Kuigi seda pole Maastrichti lepingus must valgel kirjas on selge, et eurotsooni liikmeks ei võeta vastu kanderaamil lebavaid abivajajaid. Seesugused liikmed, kelle majandus raskelt haige, kujutaksid endast ohtu euro stabiilsusele!

Miskipärast siiski taoline kärbete kampaania kaudu avalduv enesepettus jätkub? Mulle tundub, et selleks on kolm peamist põhjust.

Esiteks püütakse kärbete kampaania abil "kinni mätsida" poliitikute omi jämedaid vigu. Kui rahvale lubati, et Eesti jõuab Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka, siis tegelikkuses jõuti vaid Euroopa viie kõige kõrgema inflatsiooniga riigi hulka. Selle häbiväärse "saavutuse" eest pole minu teada ükski poliitik ega riigiasutus vastutust enda peale võtnud. (Vihje: lugege Eesti Panga seadust.)

Teine põhjus on põhjakõrbenud Rootsi pankade surve Eesti riigile. Alternatiiv hullumeelsete kärbete kampaaniale oleks muidugi devalveerimine, see aga eksponeeriks Rootsi pankade Eestis tehtud laenude täieliku idiootsuse. Kui enne devalveerimist oli Eesti erasektoril laene umbes saja protsendi ulatuses SKP-st, siis pärast devalveerimist oleks see number juba, ütleme, kakssada. Selge, et seesugust võlakoormat ei suudaks Eesti enam tagasi maksta ja võlad tuleks restruktureerida, põhjustades tohutuid kaotusi Rootsi pankadele ja Rootsi maksumaksjatele.

Kolmas põhjus on, et olgu kriis kuitahes raske lihtrahva jaoks, Eesti "prominentide" heaolu kriis ei puuduta. Käigu või pool Eestit ilma püksata, aga riigikogu palgad ei vähene, presidendiproua saab maksumaksja kulul uue miljoniauto jne, jne

Seega selle asemel, et tegeleda viimaste aastate inflatsioonilise mulli kurva tagajärjega – krooni ülehinnatud väliskursiga – mängitakse hoopis hullumeelseid ja püütakse oma ebakompetentsust varjata koera saba jupikaupa kärpides. Muret ei valmista isegi asjaolu, et maailma parimad majandusteadlased avaldavad imestust sellise idiootliku majanduspoliitika üle. Kirjutab värske Nobeli laureaat Paul Krugman: „Võtame ja vaatame kas või näiteks Eestit, mis ei ole muidugi just väga suure majandusega, aga peaaegu, jah, peaaegu tundub, nagu oleks keegi võtnud ette analüüsid, uurinud Indoneesia kokkuvarisemist või mõni aasta hilisemat Argentina kokkuvarisemist ja leidnud, et oh kui tore, teeme seda uuesti, kordame seda. Ma pean silmas, et siin on täpselt samasugune välisvaluuta külge kinnistamine, mis lõppude lõpuks ei ole jätkusuutlik, suured välisvaluutas denomineeritud võlad. Kõik käib täpselt samamoodi.“ (Postimees 25.04.2009)