E-Eesti, kas müüt või tegelikkus?

Eesti peab ennast üheks arenenumaks riigiks IT-tehnoloogiate kasutamisel ja nende avalikku sektorisse integreerimisel, kirjutab kommentaaris Äripäevale Complus Consultingu turundusspetsialist Ene Liske. See on kindlaks kujunenud teadmine ning selle tõestuseks on tuua mitmeid suurepäraseid näiteid, mida tihtipeale kasutatakse kui tõestust väitele “e-Eesti”. Sõltuvalt huvipakkuvast teemast võib näiteks tuua meie e-administratsiooni. Samuti ka meie IT-firmade võime konkureerida tõhusalt IT-turgudel luues innovatsioonilisi lahendusi ning äratades suurtemate IT- firmade tähelepanu. Mõlemal juhul saab näiteks tuua Skype’i oma telekommunikatsiooni lahendustega ja hiljem e-Bay poolt ostetud firmana. Heaks näiteks sobivad ka meie kõrged näitajad IT-integratsioonis ning infotehnoloogia õpingute rohkus võrreldes teiste riikidega. "Püha kolmik": e-administratsioon, Skype’i edulood ja individuaalide seotuse kasvamine digitaalmaailmaga, on e-Eesti müüdi aluseks. Idee järgi peaks Eesti olema tehnoloogiline taevas, olles kõrgetasemeliselt turvaline, mugav ja efektiivne nii kasutajatele kui ka digitaalteenuste pakkujatele. Saades tulevikus sünnikohaks sadadele uutele “Nokiatele”, “Skype’idele” ja “Google’i laadsetele”. Teisisõnu, kaasaegne versioon vabadussambast “e-Estonia” on valgus, mis juhib meid uude digitaalsesse ajastusse. Nüüd, kus ehitussfääri, kinnisvara- ja finantsmull ei tekita enam kuntstlikku kasvu riigis, kus muidu on välisturul konkureerimisvõimelisi tegijaid väga limiteeritud arv ning kellest enamik asuvad madalal positsioonil väärtuste loomise ahelas. Ei ole kahtlustki, et liidri positsioon sellise kõrgelt hinnatud tarbeteenuse (IT-teenused ja -lahendused) üha nõudlikumal maailmaturul, oleks suurepärane võimalus Eesti majanduse parandamiseks ja aitaks kujundada mainet ning saavutada tuntust üle kogu planeedi. Kahjuks vaadates natuke lähemalt, tundub reaalsus täiesti erinev müüdist ja seda mitmel põhjusel. Kaasaarvatud alljärgnevatel: Põhjus #1: Üha kasvav tehnoloogia inegratsioon nii majanduses kui ka igapäeva elus takistab tegelikult indiviidide ja firmade suhtlust digitaalmaailmaga väljsapool Eestit ning takistab mõningatel viisidel Eesti IT-firmade arengut. Näiteks mujal maailmas kasutatakse interneti maksete tegemiseks krediitkaardi ja paypal süsteeme. Eestis aga kasutame pangalinki, mis on turvaline, usaldusväärne ja tõhus. Pangalingi kasutuse üleoleku tõttu ei ole Eesti veebisaitidel vajadust kasutada krediitkaardimakse võimalust ning puudub ka turg paypal’ i sarnastele. Põhjus #2: Skype kui maailma mastaabis tegija, ei ole mitte näide vaid erand. Midagi sellist ei juhtu enam nii pea. Kuna igal pool maailmas on puudus toetusfondidest, et rahastada IT-turu innovatsiooni, konsentratsiooni ja standardisatsiooni. Vajaminevad vahendid on olemas ainult vähestel tegijatel, mis teeb uute toodete turule toomise ja autonoomsuse säilitamise firmadele väga raskeks. Skype tuli turule majanduskasvu ajal, mis tegi lihtsaks rahastamisvõimaluste leidmise ja küpsuse saavutamise kõige ootamatuma ülehinnatud liidu sõlmimise. E-bay osanikud praegugi veel imestavad, miks nad nõustusid maksma nii kõrget hinda tehnoloogia eest, mis on nii erinev e-bay originaal ärimudelist. Nad tegid seda ainult tänu majanduskasvule. Põhjendus #3: Eesti alustalad on liiga spetsiifilised, et oleks võimalik “e-Eesti” ideed eksportida või et jätkuks rahvusvaheliste tegijate arvu kasv Eestis. 9 põhitegijat 10-st maailmamastaabis tarkvaraturul, kõik peale ühe (Lenovo) riistvaraturul ja üle poole IT- teenuste pakkujatest on USA korporatsioonid. Kaugeltki mitte ei ole põhjuseks "Silicon Vally" efekt, pigem lõikavad need firmad kasu juba asutamis hetkest alates föderaal administraatsiooni poolsetest kõrgetest IT-kuludest, ühtsest turust (nii normide, valuuuta, keele kui ka standardite seisukohalt), koos kontsentreeritud tegevustega, millel on kõrge IT-tarbimise vajadus (sõjavägi, lennundus, telekommunikatsioon, teadus-uuringud, rasketöösus ja rahandus). Need tegurid aitavad äsja loodud firmadel saavutada kõrgetasemelisi müügitulemusi oma koduturul ning tavaliselt võimaldab see neil lõigata kasu tugevast kliendi-baasist, püsivast rahavoo liikumisest ja kogemustest juba ennem kui nad hakkavad laienema üle piiri. Eesti firmad tegutsevd väikesel kohalikul turul. Ainult vähesed tegijad turul suudavad tekitada suurt tulu ja ükski neist ei ole kõrgetasemeliselt internatsionaalne. Laienemisel üle piiri peavad nad hakkama saama 27 erineva keele, valuuta, määruste ja standarditega; turuga, kus on palju suuremad, rikkamad ja kogenenumad konkurendid. E-administratsiooni kontseptsiooni nõrkade külgede kasutegurid: Mida väiksem on populatsioon, seda väiksem on turg, seda lihtsam on hõlmata probleeme ja saavutada terviklikke lahendusi. Selle asemel, et jätkata vanade tavadega ja nendest tekkivate probleemidega kasutati ära Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud unikaalset võimalust ehitada tühja koha peale üles uutel tehnoloogiatel põhinev süsteem. Kõige selle taustal saamegi eeskuju, kuidas kõik peaks täiuslikus maailmas toimima: eestlaste e-administratsioon. Kahjuks on teistes riikides sellist süsteemi väga raske rakendada, sest enamikel riikidel puudub iseseisvus eelnevatest tehnoloogiatest ning hallata tuleb suuremas koguses andmeid ja kasutajaid. Seega on väga raske eksportida Eesti “know-how’d” suurtematele välisriikidele. Põhjus #4: Rahvusvahelise tunnustuse puudumine, liiga väike koduturg ja üldtuntud äritavadega mitte kohanemine. IT-valdkonnas on väga raske läbi lüüa ja äriedu sõltub suuresti koduturu ligipääsatavusest ja suhtlusest globaalsete tegijatega. Olenemata, kas see tuleb partnerluse või vastuseisu kaudu, aitavad sellised sekkumised kohalikel tegijatel kapitaliseerida oma väärtusi ning vabaneda oma vigadest, tehes konkureerimise tõhusamaks. Samas globaalne tegija peab toetuma kohalikule partnerile, et kohandada oma pakkumine kohalikule nõudlusele turul. Küsige ükskõik milliselt suuremalt majandusliku keskuse otsustava inimese käest: “Kes on need riigid, kus on pakkuda kõige kõrgema kvalifikatsiooniga isikuid IT-valdkonnas.?” Suure tõenäolisusega saate vastuseks, et USA ja India, milelele järgnevad Iisrael (turvalisuse valdkonnas), Prantsusmaa (rahandusega seonduva infotehnoloogias) ja Kesk-Euroopa (enamjaolt Tsehhi ja Rumeenia). Võimalus, et keegi vastab Eesti, on nulli lähedane. Tegelikult väga vähesed üldse teavad kus Eesti asub, veel vähesemad teavad, et Skype üldse Eestis loodud on ning, et eestalsed peavad ennast IT-ga seonduvas haridus-ja teadusvaldkonnas kõrgetasemeliseks. Veel halvem on, et IT-valdkonnas tegutsevate jaoks ei eksisteeri Eesti kui eraldiseisev riik, vaid parimal juhul võetakse teda kui osa Balti riikidest või veel laiemalt Skandinaavia ning Põhja –Euroopa osana(rääkimata Apple’ ist, kes pidas alles vähem kui aasta tagasi Eestit Venemaa osaks). Seega kui ka eksisteerib otsene suhtlus globaalse tegija ja Eestis tegutseva vahel, siis tihtipeale käib suhtlus läbi naaberriikide kontorite või siis on olemas väikese sisemise mõjuga limiteeritud kohalikud kontorid. Suurtemate tootjafirmade huvipuudust käsitleda Eestit kui spetsiifilist turgu võimendab ka Eesti maine, mida seostatakse ka ebamõistliku äripraktikaga. Eesti on IDC andmete kohaselt Euroopas piraatluse osakaalu poolest liidrite seas. Tuntud on ka “piiripealsete” interneti saitide majutajana, mis on võimalik teistest Euroopa riikidest “soosivamate” seadustingimuste tänul. Lisaks ka Eesti firmade klassikaline katk( kehv juhtimine, vähene rahvusvaheline kogemus ning halvemad klienditeenindus standardid kui Lääne –Euroopas või Ameerikas). Niisiis, kas "e-Eesti" on müüt või eksisteerib see tõesti? Veel enam, kas “e-Eesti” aitab ületada praeguseid probleeme? Kuidas eksportida oma "know-how'd" ja väärtusi? Mida on võimalik ära teha, et seda saavutada? Neile ja paljudele teistele küsimustele vastuse leidmiseks see blogi ongi. Kavatseme uurida, analüüsida ja arutleda infotehnoloogia mõju Eestile.