Ebamõistlikult kõrgeid viiviseid on võimalik vähendada

Lepingute sõlmimisel ja kohustuste võtmisel tegutsetakse veendumuses, et neid suudetakse ka täita. Peamiselt seetõttu ei pöörata tähelepanu lepingus sisalduvale leppetrahvile või viivise määrale, mis tihtipeale on aga ebamõistlikult suur.

Seadusandja on sellises olukorras jätnud võlgnikule niiöelda varuväljapääsu. Võlaõigusseaduse (VÕS) §162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (ka viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohtu kaudu nõuda selle vähendamist mõistliku suuruseni. Käesolevas majandussituatsioonis on paljud laenuvõtjad hädas laenumaksete õigeaegse tasumisega ja seega tuleb lisaks hilinenud laenumaksele tasuda ka viiviseid, halvemal juhul lisaks inkasso kulud jmt. Eesti laenuturul tegutseb mitmeid krediidiasutusi, kes on sätestanud äärmiselt kõrge laenuintressi ja leppetrahvi. Seetõttu pole ka erandlik olukord, kus lepingu järgi tagastamisele kuuluv laenusumma oli näiteks 30 000 krooni, kuid selle tagastamisega viivitamisel mõned kuud on nõutav summa kasvanud olulisel määral ehk toodud näite puhul 130 000 kroonini. Sellises oluk orras ongi mõistlik pöörduda kohtu poole ja nõuda viivise vähendamist.

Viivise vähendamisel arvestab kohus kohustuse täitmise ulatust, laenuandja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Just õigustatud huvi kriteerium välistab tihtipeale laenuandjate nn liigkasuvõtmise. Leppetrahv ei saa olla tsiviilõiguslik karistus, selle eesmärgiks on katta kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud varaline ja/või mittevaraline kahju, seega peab võlausaldaja nõue kõrgete viiviste osas olema põhjendatud (õigustatud huvi kriteerium). Ka Riigikohus on (lahendis nr 3-2-1-66-05) selgitanud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest (VÕS § 94 ja § 113 lg 1 kohaselt on see 0.03% päevas) suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa, kuivõrd üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada.

Riigikohus on leidnud (lahendis nr 3-2-1-78-05), et lisaks viivise suuruse võrdlemisel kohustuse rikkumisest (laenu maksega hilinemisest) võlausaldajale tekkinud kahju suurusega tuleb hinnata ka viivise proportsionaalsust. Selleks, et nõuda viivise vähendamist peab see olema ebamõistlikult suur. Eelpool toodud näite puhul on ilmselt selge, et 30 000 kroonise põhinõude juures on 100 000 kroonine viivisenõue ebaproportsionaalne ja võlgnikku liigselt koormav. Lisaks ütleb VÕS § 162 lg 1, et leppetrahvi (viivise) vähendamisel tuleb arvestada poolte majanduslikku seisundit. Kui on tegemist füüsilise isikuga (nö eraisikuga), tuleb majandusliku seisundi hindamisel arvesse võtta igakuiseid sissetulekuid. Majandusliku seisundi arvestamine on aga pigem teisejärguline, kuivõrd eelkõige tuleb hinnata võlausaldajale tekkinud kahju (õigustatud huvi kriteerium) ja leppetrahvi (viivise) proportsionaalsust.

Pole olemas absoluutset piirmäära milleni leppetrahvi võiks vähendada ja seega võib põhimõtteliselt nõuda viivise vähendamist ka nullini. Siiski ei ole Riigikohtu arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla seadusjärgse viivise (0.03% päevas tasumata summalt). Lisaks tuleb arvestada ka väljakujunenud kohtupraktikat, et lepingupooltel oleks lepingu sõlmimisel võimalik reaalselt hinnata millises ulatuses on leppetrahvinõue tagatud. Üldise praktika kohaselt ei ületa leppetrahv või viivis põhivõlgnevust (näiteks kui laenu tagasimakse oli 30 000 krooni, saab viivisintressi nõuda ka kuni 30 000 kroonini).

Arvestama peab aga asjaoluga, et leppetrahvi või viivise vähendamist ei saa nõuda pärast seda, kui leppetrahv on juba tasutud. Kui leppetrahv või viivis on osade kaupa makstud, võib nõuda veel tasumata osa suhtes vähendamist. Leppetrahvi või viivise vähendmist ei saa nõuda ka enne, kui leppetrahvi (viivise) nõue on muutunud sissenõutavaks. See tähendab, et ei saa nõuda vähendamist „juba ette ära“, vaid siis, kui ebamõistlikult suur leppetrahvi (viivise) nõue on võlgnikule esitatud. Kui lepingus on kokkulepitud, et leppetrahvi vähendamist nõuda ei saa, annab selleks õiguse ikkagi VÕS § 162 lg 2, mille kohaselt on selline kokkulepe tühine.