Eesti Pank on millegipärast otsustanud avalikkusele tutvustada oma seisukohti pensionide n-ö jätkusuutlikkuse kohta. Kas on tegemist legitiimse murega või lihtsalt järjekordse lisandusega Eesti Panga absurdsete väljaütlemiste antoloogiasse?
Asi niisiis selles, et kirjutab EP asepresident Märten Ross Postimehes: „Samas – tahad või ei taha – viib analüüs järelduseni, et praegune sotsiaaltoetuste süsteem ei ole jätkusuutlik. Kõige ilmsem on see vanaduspensionide puhul, kus rahastamisvajak on kõige suurem, kuivõrd praeguse indekseerimissüsteemi tõttu puuduvad võimalused kahandada kohustusi maksubaasi vähenedes.“
Kõigepealt, see, kus ja kelle arvelt „maksubaasi vähenedes“ kulusid kärpida, on poliitiline otsus. Teiste sõnadega, ilma poliitikasse sukeldumata pole võimalik vastata küsimusele, kas oleks vajalikum kärpida näiteks presidendiproua või pensionäride kulutusi. Kuna keskpank ei ole poliitiline institutsioon (keskpanga juhtkonda ei valita mingitel valimistel!), peetakse kohatuks keskpanga sekkumist poliitikasse. USA Föderaalreservi juht dr. Bernanke, kui temalt päritakse aru poliitilistes küsimustes, on tihti sunnitud reporteritele seletama, et niisugused küsimused kuuluvad rahandusministeeriumi pädevusse.
Teiseks, oleks huvitav teada saada, missugune analüüs näitab, et vanaduspensionid ei ole jätkusuutlikud. Mina vaataksin esmalt pensionide ja keskmise palga suhet. Teiste Euroopa Liidu maadega võrreldes ei paista Eesti suhteliselt madalas suhtes mitte midagi jätkusuutmatut. Või on kasutatud samu „järeleproovitud analüütilisi meetodeid“, mis mõni aeg tagasi näitasid, et majanduskrahhi asemel ootab Eestit „pehme maandumine“?
Kui tõepoolest on vaja kulutusi kokku tõmmata, tuleks pigem vähendada riigiametnike hulka. Võtame näiteks Eesti Pangast endast välja kasvanud finantsinspektsiooni, kus töötab 68 inimest. See arv ei tundu esmapilgul suur, kuid kui Eesti maksubaasiga võrrelda? Oletame, et USAs rakendataks Eesti „kogemusi“ ja moodustataksfFinantsinspektsioon (Securities and Exchange Commission - SEC) samadest printsiipidest lähtuvalt. Eeldame, et USAs on finantsasutusi 100 korda rohkem ning nende tegevus 10 korda Eesti omadest keerukam – seega SEC-l 1000 korda rohkem tööd kui finantsinspektsioonil. Seega peaks SEC-s töötama 68 000 ametnikku!!!
Tegelikult töötab SEC-s vaid umbes 4000 ametnikku. Kas on USA ametnik Eesti omast 10 korda produktiivsem või peab Eesti maksumaksja üleval tarbetuid ametnikke? Ja lisaks algatab SEC pidevalt kriminaal- ja tsiviilprotsesse finantspetiste vastu – pole kuulnud, et finantsinspektsioon peale tillukeste trahvikeste määramise midagi teinud oleks.
Kokkuvõttes – jätkusuutmatud pole mitte vanaduspensionid, vaid tarbetud ametnikud. Muidugi ei maksa oodata, et praegune Eesti Pank enda silmas palki märkaks. Veelgi kurvem on, et EP põhitöö – hindade stabiilsuse tagamine – jääb suurele ametnike arvule vaatamata tegemata. Nagu ei oldud varem mures inflatsiooni pärast, ei olda praegu mures deflatsiooni pärast. Kui nii jätkub, võib Eestit oodata Islandi saatus. Ja muide, Island oli sunnitud leidma uue, kompetentse keskpanga juhataja Norrast.
Seotud lood
Rahvamassid, ekstreemsed ilmastikuolud, elektrikatkestus, probleemid tehnikaga, vara lõhkumine, veekogude lähedus ja keelatud esemed – need on vaid mõned näited, millega tuleb arvestada ühe ürituse turvalisuse tagamisel. Iga turvapartner peab kõikvõimalikud stsenaariumid läbi mõtlema, mis võib juhtuda ning mis võib minna valesti. Vahel võib pisieksimus ühe meeldiva koosviibimise hetkega rikkuda.