Ebakompetentsed pangajuhid jätkavad, miks?

Põhiline keskpankurite argument on järgmine: „see, et aitasime pankrotistunud pangajuhid-idioodid hädast välja, võimaldas ära hoida veelgi suurema kriisi“. Asjaosalistele peaks meelde tuletama, et mitte ükski keskpankuritest ei osanud (kinnisvarakrahhist ajendatud) finantskriisi ette näha ja veelgi vähem ära hoida.

Umbes kaks aastat tagasi samal ajal rääkis Ben Bernanke USA Kongressi ees: „the impact on the broader economy and financial markets of the problems in the subprime markets seems likely to be contained,“ – halbade kodulaenude mõju majandusele paistab olevat piiratud. Ja järsku aasta hiljem, keset kriisi, muutus Bernanke järsku 100% ettenägelikuks ning teadis täpselt mida „suurema kriisi“ ärahoidmiseks teha tuleb? Raske uskuda.

Küll aga aidati „suurema kriisi ärahoidmise“ suitsukatte varjus kõige rikaamatel inimestel oma rikkust säilitada. Näiteks said Warren Buffeti Berkshire Hathawayle kuuluvad finantsettevõtted kokku 95 miljardit dollarit abi programmi TARP raames ning samuti emiteerisid Berkshire’ile kuuluvad firmad 133 miljardi dollari eest USA valitsuse poolt garanteeritud võlakirju. Möödunud aastal paljud imestasid, kuidas ausa inimese reputatsiooniga Buffett teles esinedes TARP-programmi kaitseb. Omakasu pärast muidugi.

Rikkurite abistamine paistab olevat kallis lõbu. Valge Maja just avaldas oma muudetud eelarveprognoosi järgmiseks kümneks aastaks. Tuleb välja, et järgmiseks kümnendiks oodatakse üheksa triljoni (!) dollari suurust kumulatiivset defitsiiti. Arvestades, et USA SKP on praegu vaid 13 triljoni suurune, pole üldse selge, kuidas taolist defitsiiti finantseerida.

Majandusteadlase Paul Krugmani ja ajaloolase Niall Fergusoni vahel on käimas terav sõnasõda suurte eelarvedfitsiitide osas. Krugman leiab, et defitsiitide suurus ei loe, Ferguson aga väidab, et ajaloos lõppevad megadefitsiidid tihtipeale riigi pankroti ja hüperinflatsiooniga.

Lisaks sellele pole üldsegi kindel, et „maailmapäästjad“ on fiantskriisi seljatanud. Kuna Suurbritannia on praeguseks oma eelarvelised vahendid juba ammendanud, keskendub Bank of England (BOE) raha trükkimisele valitsusobligatsioonide kustutamise läbi (quantitative easing). Hiljaaegu avaldatud BOE koosoleku protokolli kohaselt palus BOE juht Mervyn King luba 200 miljardi naelsterlingi suuruse „quantitative easing“ programmi jaoks, kuid ta kolleegid nõustusid vaid 75miljardilise programmiga. Kui kriis juba läbi, siis milleks vajas King 200miljardilist programmi?

Muidugi on ka võimalik, et riiklik pankrot, millest Ferguson räägib, ongi juba saavutatud. Ehk pole Briti valitsusobligatsioonidele enam investoritest ostjaid ning võlakirjad istuvad asjatult ostjaid oodates pankade bilanssides? Kui nii, siis pole maailm veel sugugi „päästetud“.