Mida on Eestil Iirimaalt õppida?

Käesolevaks aastaks oodatakse Iirimaal majanduslangust kusagil 8 protsendi jagu. Tööpuudus, mis tavaliselt jäi alla 5 protsendi, võib tõusta 15 protsendini. Kinnisvara hinnad on (mitmekümneaastase tõusu järel) langenud umbes 75 protsenti – ning isegi selliste hindadega on raske ostjaid leida.

Kuigi Iiri valitsuse võlg ei ole suur – umbes 15 protsenti SKP-st, pole Iirimaal võimalik võlakirjaturgudelt raha laenata. Põhjuseks on ennekõike laostunud pangasüsteem, mille halbade laenude päästmiseks arvatakse vaja minevat umbes 90 miljardit eurot – 15 000 eurot iga elaniku kohta!

Kõigele lisaks halveneb tulumaksu laekumine pidevalt. Kui kinnisvaratehingute maksud tõid aastal 2006 tervelt 18 protsenti riigi maksudest, siis möödunud aastal oli nende osa vaid 8 protsenti. Selleks, et võlakirjaturgudelt veel kunagi raha laenata, on vaja muuta Iiri riigi kulutuste struktuuri.

Kui aga arvate, et iirlased eestlaste või lätlaste kombel usuvad, et valge laev - euro – kõik probleemid iseenesest lahendab, siis eksite. Iirlased on hakanud tugevasti härjal sarvist kinni. Sissejuhatuseks on vallandatud 17 000 riigiametnikku ning 7,5 protsendi võrra kärbitud avaliku sektori (personaal)pensione. Ettevalmistamisel on ka plaanid riigisektori töötasude kärpimiseks, sest avaliku sektori töötajad (arusaamatutel põhjustel!) teenivad 20% rohkem kui erasektori omad. Iiri poliitikutele on muidugi hästi teada, et valitsussektori tööviljakus on vaid murdosa erasektori omast – üks Belgias teostatud uuring näitas, et valitsusametnike produktiivsus oli vaid 11% erasektori töötajate omast.

Võib-olla kõige lootustandvam on, et iirlased üritavad tehtud vigadest õppida. Iirlasi kummitab küsimus, et miks suutis näiteks Saksamaa taolist kinnisvaramulli ja sellele järnevat krahhi vältida. Iiri poliitkud on valijatele lubanud , et vastutustundetult halbu laene väljastanud pankurid võetakse luubi alla ja kui põhjust leitakse, siis ka kriminaalvastutusele. See annab lootust, et vähemalt Iirimaa tehtud vigu ei korda.