Arvamus: Vaimud majanduse taastamise masinas

Rahvusvahelise Valuutafondi IMFi oktoobrikuine World Economic Outlook kuulutas, et “ranged riiklikud strateegiad on edendanud tööstustoodangu, maailmakaubanduse ja jaemüügi languse pidurdumist”. IMF koos paljude riigijuhtidega tundub olevat valmis kogu au üleilmse majanduslanguse võimaliku lõpu kavandamise eest neile strateegiatele andma.

Riigijuhid ja rahvusvahelised organisatsioonid pälvivad tõesti suurt tunnustust selle eest, mida on tehtud selleks, et kevades alates majandus taastumise märke ilmutab. Maailma majanduspoliitika rahvusvaheline koordineerimine sellisel moel, nagu see on vormistatud G20 hiljutises deklaratsioonis, on ajaloos enneolematu.

Samas võib arvata, et maailma liidrid on olnud liiga nobedad oma poliitika eest nii suurt tunnustust nõudes. Peatuvad ju majanduslangused üldiselt ise ka enne riiklike stabiliseerimisstrateegiate rakendamist.

Näiteks lõppesid USAs kõik langused aastatel 1857-58, 1860-61, 1865-67, 1882-85, 1887-88, 1890-91, 1893-94, 1895-97, 1899-1900, 1902-04, 1907-08 ja 1910-12 ilma Föderaalreservi abita, mis avas oma uksed alles aastal 1914.

Majandusteoreetikud on juba ammu välja töötanud mudelid, mis kirjeldavad, kuidas langused ise lõpevad. Cambridge’i Ülikooli majandusteadlane R. C. O. Matthews tegi oma 1959. aasta raamatu “The Business Cycle” peatükis “The Lower Turning Point” kokkuvõtte paljudest faktoritest, mis tema aja äritsükli teoreetikute sõnul automaatselt taastumist esile kutsuvad.

Näiteks võib nõudmine investeerimiskaupade järele languse tõusule pöörata, eriti teatud rängalt kannatanud sektorites, kui langus on põhjustanud füüsilise kapitali muutumise tehnoloogiliselt vananenuks. Lisaks kalduvad intressimäärad languse ajal vähenema isegi juhul, kui puudub keskpank, stimuleerides täiendavalt investeeringunõudlust.

Samuti võib tootmine laieneda, et taastada varud, mis on toodangu liigse kahanemise tõttu ammendunud. Sellistel juhuslikel šokkidel nagu suured uuendused või saagi varieerumine võib languses olla asümmeetriline efekt, kusjuures positiivsetel šokkidel mõnes sektorites on suurem mõju kui teiste sektorite negatiivsetel šokkidel.

Finantsrindel jätavad languse ajal pankrotistunud nõrgemad pangad järele ellujääjad, mis lõikavad kasu suuremast avalikust usaldusväärsusest ja suudavad seetõttu taastada kasumliku äritegevuse.

Tõenäoliselt mängisid praeguse majandusseisundi paranemises oma rolli pigem mõned nendest faktoritest kui valitsuste ja mitmepoolsete organisatsioonide tegevus. Kahtlemata on selliste faktorite mõju majanduslikele väljavaadetele ja taastumisprogrammi hindamisele väga suur.

Alustada võiks aktsiaturu hämmastavast suunamuutusest alates selle aasta märtsist. S&P koondandmete põhjal oli 38%-line tõus märtsist septembrini suuruselt teine poole aasta tõus alates 1871. aastast. Seda ületas ainult Suure Depressiooni aegne 71%-line tõus ajavahemikus veebruar kuni august 1933.

Tagasipõrge on seda tähelepanuväärsem, et see järgnes ajaloo suuruselt teisele kuuekuisele langusele, kus aktsiahinnad septembrist 2008 kuni märtsini 2009 langesid 38%.  Suurim kuuekuine langus oli Suure Depressiooni ajal, mil indeks kukkus 47% novembrist 1931 kuni maini 1932.

Peale selle on samasugune järsk suunamuutus toimunud paljudes riikides – ja paljude varade, k.a naftahinnad, kuld ja mõnes riigis elamukinnisvara, puhul.

Tõenäoliselt ei ole selle suunamuutuse põhjuseid kindlalt võimalik mõista. Siiani mõistatatakse turu teiste suurte tõusude üle (1933, 1982 jne). Turubuum võib pärast algust jätkuda mõnda aega teatud sotsiaalse epideemiana ning inspireerida uudistekanalites ja suust suhu levivaid lugusid “uuest ajastust”. Lood ise aitavad buumi paisutada, muutudes osaks tagasisidest, mis seda ülal hoiab.

Kokkulepped, millele jõuti hiljutistel G20 kohtumistel, on nagu mõned nendest lugudest, sisendades rahvusvahelise koostöö ja majandusalase professionaalsuse uue ajastu algust – narratiiv, millega on taastumise psühholoogias ilmselt liialdatud.

G20 lugu on eriti silmatorkav arengumaailmas. Rahvusvaheline arusaam, et G20 laienenud roll on määratud arenguriikidele, on psühholoogiliselt äärmiselt suure kõlapinnaga.

Lood ülikasumlikest pankadest, mis maksavad oma juhtidele hiiglaslikke preemiaid, on samuti pannud inimesi arvama, et asjad ärimaailmas ei olegi nii halvasti. Viha nende kasumite ja preemiate vastu kipub selle loo nakkuslikkust ainult suurendama.

Kuid igasugune spekulatiivne buum on oma olemuselt ebastabiilne, kuna lood arenevad aja jooksul ja uute vapustuste tõttu, mille mõju turgudele on äärmiselt ebakindel. Tegelikult oli see ülepaisutatud spekulatiivne buum aktsia- ja kinnisvaraturul, mis meid esmalt selliste finantsprobleemideni viis.

Valitsused ja mitmepoolsed institutsioonid tegid kahtlemata mõned põhjendatud katsed usaldusväärsuse taastamiseks. Kuid nad ei “kavandanud” taastumist. Neil vedas ja G20 ja stiimulite paketid kehtestanud valitsused on praegu näiva edu mesinädalate faasis.

Kuhu meie ikka veel põdev maailmamajandus sellest punktist liigub, on sama ebakindel kui spekulatiivsed turud, mis mängisid sedavõrd olulist rolli nii finantskriisis kui taastumises.

Võime soovida, et majanduspoliitika formuleerimine oleks sama selgepiiriline nagu näiteks masinaehitus. See ei ole seda – siin mängib rolli terve armee halvasti mõistetud loomulikke tsüklilisi faktoreid ja inimpsühholoogia veidrusi.

Copyright: Project Syndicate, 2009