Ostueesõiguse teostamise võimalikkus mitterahalise sissemakse korral 

Järgnevalt tutvustame lühidalt osaühingu osade võõrandamise puhul kohaldatava ostueesõiguse regulatsiooni olemust ning lähtudes hiljutisest Riigikohtu lahendist, analüüsime muuhulgas küsimust, kas ostueesõiguse teostamine on võimalik osade mitterahalise sissemaksena üleandmise puhul. Kas kohus on avanud ukse ostueesõiguse teostamise õigusest kõrvalehiilimiseks?

Ostueesõiguse teostamise olemus ja üldalused

Ostueesõigus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lg 1 kohaselt õigus, mille teostamise korral loetakse müügileping ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. VÕS § 244 lg 3 kohaselt võib asja suhtes ostueesõigust omav isik ostueesõigust teostada, kui müüja on sõlminud ostjaga müügilepingu. Tegemist on seega olukorraga, kus müügilepingu pooleks mitteoleval isikul on seadusest või tehingust tulenev õigus nõuda müüjalt müüdava eseme võõrandamist talle. Sellisel juhul astub ostueesõigust teostav isik müügitehingus esialgse ostja asemele ning tema suhtes laienevad kõik algse müügilepingu tingimused, s.h müügihind, selle tasumise aeg ja koht, võimalikud kõrvalkohustused jms tingimused.

Silmas tuleb pidada, et ostueesõigus kehtib üldjuhul siiski üksnes eseme tasulise võõrandamise korral. Ostueesõiguse teostamise õigus tekib automaatselt ning müüja ja ostja ei saa omavahelise lepinguga seda välistada. Samuti ei saa müüja sõlmida ostueesõigust teostava isikuga lepingut teistsugustel tingimustel, kui algse ostjaga kokku lepitud.

Ostueesõigus osaühingu osade võõrandamise puhul

Seadusest tulenev ostueesõigus osaühingu osade võõrandamise korral on sätestatud äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 2, mille kohaselt osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest.

Ostueesõiguse teostamine toimub müüjale ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega. Juhul, kui osanikud ostueesõigust teostada ei soovi, ei ole neil iseenesest vaja osaühingu juhatust sellest eraldi teavitada ning nende nõudeõigus lõppeb automaatselt pärast seaduses ettenähtud ühekuulise tähtaja möödumist.

Tulenevalt sellest, et ostueesõiguse teostamise avaldus peab olema tehtud müügilepinguga samas vormis (VÕS § 244 lg 5), tuleb osaühingu osade müügi puhul teha ostueesõiguse teostamise avaldus ÄS § 149 lg 4 kohaselt notariaalselt, välja arvatud juhul, kui võõrandatavad osad on kantud Eesti väärtpaberite keskregistrisse (sellisel juhul peab avaldus olema siiski samas vormis, milles on koostatud müügileping, st eelduslikult kirjalik).

Ostueesõigus osade üleandmisel mitterahalise sissemaksena

Enamasti võõrandatakse osaühingu osad raha vastu. Sellisel juhul on selge, et ostueesõiguse teostaja saab asuda esialgse ostja asemele, tasudes müüjale kokkulepitud müügihinna. Praktikas ei ole osade raha vastu üleandmine aga sugugi ainus viis osa omaniku vahetumiseks. Nii võib osa võõrandada ka mitterahalise vastusoorituse vastu, nt nõude loovutamine, mõne teise ühingu osade omandamine, äriühingu osa- või aktsiakapitali sissemaksmisel mitterahalise sissemakse tegemine jne.

Osaniku ostueesõiguse teostamise õigus ja võimalikkus nimetatud juhtudel ei ole seaduse tasandil reguleeritud ning selles osas puudub ka ühtne kohtupraktika. Senist ebaselget olukorda aitab nüüd tõlgendada Riigikohtu 18. novembril 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-121-09. Viidatud otsuses võttis Riigikohus põhimõttelise seisukoha selle osas, kas ostueesõiguse teostamine on võimalik ka äriühingu osa mitterahalise sissemaksena üleandmise korral.

ÄS § 142 lg 1 kohaselt võib mitterahaliseks sissemakseks olla mis tahes rahaliselt hinnatav ja osaühingule üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik pöörata sissenõuet. Seega on selge, et mitterahaliseks sissemakseks võib olla ka osalus teises äriühingus. Antud artikli eesmärki silmas pidades on küsimus selles, kas selle teise äriühingu osanikel on ostueesõigust võimalik teostada ka osa üleandmisel mitterahaliseks sissemakseks.

Viidatud lahendi asjaolud olid lühidalt järgmised. Osaühingu A osanikud otsustasid suurendada osakapitali. Isikud X ja Y, kellele kuulusid osaühingu B osad, soovisid omandada osaühingu A osa. Osa eest otsustasid nad tasuda mitterahalise sissemaksega. Mitterahaliseks sissemakseks oli X-le ja Y-le kuuluvad osaühingu B osad. Vaidluse põhjuseks oli asjaolu, et kolmas osaühingu B osanik, Q, soovis teostada X-le ja Y-le kuuluvate osaühingu B osade võõrandamisel ostueesõigust.

Riigikohus asus vaidlusaluses otsuses seisukohale, et osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik. Kohus põhjendas oma seisukohta asjaoluga, et osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osaühingu osa. Samas ei ole mitterahalise sissemakse suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik seda põhikohustust täita, kuna tal ei ole võimalik müüjale üle anda sama eset ehk sama osaühingu osa, mida algne müüja oleks üle andnud.

Seejuures leidis Riigikohus, et sellises olukorras ei saa mitterahalise sissemakse tegemise kohustust ka asendada. VÕS § 246 lg 1 sätestab, et kui ostjal on lepingust tulenev kõrvalkohustus, mida ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma, peab ostueesõigust omav isik kõrvalkohustuse täitmise asemel tasuma selle hariliku väärtuse. Riigikohtu hinnangul nimetatud säte osade eest mitterahalise sissemakse tegemisel aga ei kohaldu, kuna müügihinna tasumise kohustus ei ole kõrval- vaid põhikohustus. Seega ei ole võimalik mitterahalist sissemakset ka mingi teise väärtusega (nt rahaga) asendada ning seeläbi ostueesõigust teostada.

Kohus leidis, et kuna Q-l ei ole võimalik anda X-le ja Y-le üle osaühingu A osasid, ei ole tal võimalik tehingu põhikohustust täita ja seega on ostueesõiguse teostamine antud juhul võimatu.

Riigikohtu tõlgendus tekitab põhjendatud küsimuse, kas kohus on avanud ukse ostueesõiguse teostamise õigusest kõrvalehiilimiseks. Nii võiks ju vältida osa võõrandamist teisele osanikule seeläbi, et osa müüakse kolmanda(st) isiku(st) osaühingule viimase osakapitali suurendamise kaudu. Riigikohtu tõlgendust arvestades ei saa teine kaasomanik sellisel juhul osa ostueesõigust teostada. Müüja saab küll alguses ostja(st) osaühingu osanikuks, kuid selle osaluse võib ju järgmisel ajahetkel edasi võõrandada ilma, et kellelgi teisel oleks õigust tehingusse sekkuda – nii saavutavadki müüja ja kolmas isik olukorra, kus osaühingu osa sisuliselt võõrandatakse kolmandale isikule ilma, et senistel kaasomanikel oleks võimalus seadusest tulenevat ostueesõigust teostada.

Pirkka-Marja Põldvere, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Aivar Pilv

Kairi Tuulmägi, vandeadvokaadi abi, Advokaadibüroo Aivar Pilv