Rootsi valimised üllatasid Euroopat enam kui rootslasi

Euroopas valmistasid hiljutised Rootsi parlamendivalimised üllatuse, sest nende tulemusel vahetatakse üks paremini toime tulnud valitsusi ilma igasuguse suurema sisulise põhjuseta välja ebakindla vasakkoalitsiooni vastu. Rootsis endas aga valimistulemus kuigi suurt nõutust või muret pole tekitanud, ka mitte ettevõtluses.Valimistel kõige enam, 31% häältest saanud sotsiaaldemokraadid on täis optimismi ja jätkavad kõnelusi rohelistega (Miljöpartiet, 6,9%), arvestades samal ajal Vasakpartei (Vänsterpartiet) toega olulistel hääletustel. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven loodab juba reedel esitleda nii uut valitsusprogrammi kui ka ministreid.Rootsis arvestatakse üsna külma rahuga, et sotsiaaldemokraadid käituvad vana tava kohaselt ettevõtlussõbralikult, ja loodetakse, et roheliste mõju on suhteliselt väike. Oodatakse väiksemaid maksutõuse, aga samas ka suuremaid avalikke investeeringuid. Sellele viitab ka senine läbirääkimiste kulg, kus rohelised on punkt punkti järel loobunud või leevendanud oma radikaalsemaid nõudeid, nagu kahe tuumaelektrijaama sulgemine või kaitsetööstuse rahastamise piiramine.Stefan Löfven on ühtlasi tuntud kui “paremsots”, kes suurema osa oma karjäärist on tegutsenud metallitööstuse ametiühingu juhtkonnas. Seetõttu on ta hästi kursis suurtööstuse toimimistingimustega ning vähemasti enda sõnul ka osav läbirääkija.Eestigi majanduses olulist mõju omav Swedbank näeb uut vasakpoolset valitsust pigem osana keerulisemaks muutuvast majanduskeskkonnast tervikuna. Rahvusvaheline olukord ja konjunktuur Rootsi eksporditööstuse jaoks olulistel turgudel, aga ka tõenäoliselt lähiajal rakenduv amortiseerimisnõue hüpoteeklaenudele, mõjutavad panga arvates majanduskeskkonda valitsuse tegevusest sõltumata.Panga peaökonomisti Olof Manneri hinnangul on valimistulemuste ja uue koalitsiooni mõju üldisele majandusele esialgu üsna vähetähtis ja selle ulatust on ka raske prognoosida. On oodatav, et vasakpoolne valitsus tõstab niikuinii makse, sest selleteemalisi sõnumeid anti ka valimiskampaania ajal. Isegi parempoolsed olid juba valmis teatud maksutõusudeks, et heaolukulusid rahastada. Põhjalikumaid järeldusi saab teha alles detsembris, kui on selge, kas uue valitsuskoalitsiooni esimene eelarve ka Rootsi riigipäevas toetuse saab. Kui see õnnestub läbi hääletada, siis on lootust, et uus vähemuskoalitsioon võib püsima jääda.Kui eelarve toetust ei leia, algab keeruline periood, kus ainsat stabiilsust pakkuvat võimalust nähakse blokkeületavas koalitsioonis, kuhu on kaasatud vähemalt üks endise paremtsentristliku alliansi liige. Seni pole aga ei Keskpartei (Centerpartiet) ega liberaalne Rahvapartei (Folkpartiet) näidanud vähimatki märki huvist gruppi vahetada.Üldiselt hinnatakse siiski tõenäoliseks, et järgneva mandaatperioodi jooksul valitseb Rootsit punaroheline koalitsioon, kes ajab vasaktsentristlikku poliitikat ning on sunnitud püsimiseks pidevalt kaasama toetust kord ühelt, kord teiselt parteilt riigipäevas. Rootsi ajaloos on selliseid valitsusi ennegi olnud.Ainus oluline vahe on selles, et nüüd on parlamendis ka kolmanda ja ettearvamatu jõuna toimivad Rootsi Demokraadid (Sverigedemokraterna), kes on selgelt kaalukeele rollis kahe bloki vahel, kes kumbki enamust ei moodusta. Demokraatidel on võimalus blokkide vahel tegutseda, kritiseerida ning samas tülikatest otsustest hoidudes vastutust mitte kanda. Nii saavad nad oma 13protsendise toetusega võrreldes määratult suuremat meediatähelepanu ja suudavad end selle toel järgmisteks valimistel arvatavasti veel suuremaks kasvatada.Mõnevõrra aimu sellest, milliseks võib kujuneda Rootsi riigipäeva töö algaval mandaatperioodil, andis näiteks parlamendi juhataja ja asespiikrite valimine. See kestis neli tundi ning Vasakpartei nõudel viidi läbi keeruline suletud hääletuse protseduur, mida pole rakendatud juba alates 1871. aastast. Tavakohaselt on alati parlamendi presiidium valitud aklamatsiooniga ehk üldse ilma hääletuseta, jagades ametid parteide vahel suuruse järjekorras.Seekord aga keeldusid vasakpoolsed tava järgimast ja nõudsid hääletust, soovides sel moel eriti rõhutada, et parlamendis suuruselt kolmandana esindatud Rootsi Demokraadid ei vääri teise asespiikri ametikohta oma rassistliku tausta tõttu. Viimaste kandidaat Björn Söder valitigi lõpuks ametisse vaid 52 häälega 349st, sest enamik riigipäeva liikmeid eelistas hääletada tühja sedeliga ning vastuhääletamist protseduur ei võimaldanud.