Pime jumal raiub teadlaste päid

Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud, et miski on meie teaduses mäda. Avaldusi on teinud nii teadusagentuuri hindamisnõukogu kui ka rektorite nõukogu. Teadusagentuuri juht Andres Koppel tunnistab, et teadusasutuste rahastamise süsteem on ajale jalgu jäänud. Äge diskussioon Eesti Keele Instituudi rahamurede ümber aitas kindlasti probleeme teadvustada.Kahjuks rääkis selles viimases diskussioonis üks pool aiast ja teine august. Keeleinstituudi mure oli eelkõige arendustegevuse (sõnaraamatud ja keelekorraldus) rahastamine. Teadustegevuse rahastamise küsimused tõstatas selles avalikus väitluses eelkõige haridus- ja teadusministeerium. Aga eesti keele instituudi mured ei ole ainukesed ja ka mitte kõige suuremad.Mõne aasta eest algas lootusrikkalt eesti teaduse rahastamise reform. Loodeti parimat, läks nagu ikka. Teate ju küll, kuidas. Varem oli meil kaks rahajagajat. Teaduskompetentsi nõukogu jagas konkursipõhiselt raha suuremamahulistele teadusprojektidele ja teadusfond väikesi summasid üksikuurijatele. Loodi üks organisatsioon – teadusagentuur, mis jagab nüüd suuremahulisi toetusi nii uurimisgruppidele kui ka üksikuurijatele. Suur osa jääb aga ilma.Näiliselt on kõik korras, raha jagatakse kvaliteedipõhiselt eksperthinnangute alusel. Ilma jäävad aga ka väga kõrge hinde saanud taotlused. Personaalsed uurimistoetused on aga muutunud lausa kuldse loosi tõmbamiseks. Ka tänavu jagatakse personaalseid toetusi 1,4 miljoni, taotlusi on aga 15,7 miljoni euro eest. Ei ole nagu ringmängus – kes hooletu, jääb ilma.Mõne aasta eest kirjeldas meie teaduspoliitikat imehästi metafoor – jumal mängib täringuid. Kes saab kuus silma, kes vähem. Nüüd tundub mulle, et pime jumal kõnnib, kiin (matšeete) käes, ja raiub paremale ja vasakule vehkides teadusgruppidel ja üksikteadlastel päid maha.Võib-olla on teadlasi tõesti meie rahvaarvu ja maksumaksjate kohta liiga palju, aga siis tuleks teha inventuur ja vaadata, missugust teadust ja ekspertteadmist on meie riigil vaja. Enamus tehnikateadusi ongi juba kiiniga nätaka saanud. Praegune süsteem vaatab sellest kõigest mööda.Pihta hakkab see aga teaduse strateegiadokumendist „Teadmistepõhine Eesti“, mis sobiks sõna Eesti asendamisel ükskõik missuguse teise riigi nimega sellele teisele riigile. Näiteks teadmistepõhine Iisrael, Lõuna-Aafrika Vabariik, Korea, Kasahstan, Valgevene. Strateegia põhimõtetes – teadus on kõrgetasemeline ja mitmekesine, kõik toimib ühiskonna huvides, teadmistemahukas majandus, nutikas spetsialiseerumine – ei ole põhjust kahelda. Aga selles dokumendis leiavad käsitlemist nii vähesed valdkonnad, et meie teadlaskond ei tunne, et see dokument käiks kuidagi nende kohta. Dokumendis ei ole ka arvestatud ei rahvuslikke huve ega seda, mis on Eesti ja eesti teadus, rääkimata ühiskonna mõistmisest.Teaduse rahastamise puhul on oluline erakapitali juurdevool, aga seda on meil väga vähe. Neis maades, kus eraraha osakaal teaduses on suur, on jälle oma hädad. Näiteks USAs süüdistatakse erakapitaliga finantseeritud meditsiiniuuringuid selles, et uuritakse ainult rikaste valgete meeste haigusi ja otsitakse neile ravi, või teisalt, et ookeani- ja mereuuringutesse on paigutatud ülemäära palju raha. Meie probleemid on palju maisemad – kuidas ellu jääda.Äsja teatas haridus- ja teadusministeerium, et baasfinantseerimist suurendatakse 10%. Pressiteates rõhutati, et see „kasv suurendab teadusasutuste kindlustunnet“. Võimas. Kaks miljonit Eesti teadusele! Võimas. Aga arvude keeles tähendab see Eesti Keele Instituudile 11000 eurot järgmiseks aastaks juurde. Samas loen riigieelarve seletuskirjast, et Eesti Keele Instituudil vähendatakse palgaraha 11000 euro võrra. Mine sa võta nüüd kinni, kus see kindlustunne on.