Idee poolest ei tohiks midagi paha olla selles, et riigiettevõtete nõukogudesse kuuluvad poliitikud. See tundub isegi loogiline. Riiki juhitakse poliitiliste parteide kaudu ning erakondade esindajate kuulumise kaudu riigifirmade nõukogudesse oleks tagatud see, et riigi esindajad juhivad riigile kuuluvaid ettevõtteid.

- Vilja Kiisler Foto: Andras Kralla
See on teooria. Aga see teooria eeldaks nimelt, et kõigi erakondade esindajad lähtuvad riigiettevõtete nõukogudesse kuuludes riigi kui terviku huvidest ja juhivad ettevõtet viisil, mis on ettevõttele parim – sest riigile on kasulik, kui talle kuuluv ettevõte on edukas. Tegelikkus on pigem see, et konkreetsete parteide esindajad lähtuvad eelkõige oma esindatava partei ja selle rahastajate huvidest. Eesti riigiettevõtete nõukogudes käib pidev parteide omavaheline võimuvõitlus. Valimiste järel mängitakse riigiettevõtete nõukogud enamasti ümber selle järgi, missugused parteid moodustavad võimukoalitsiooni.
See, kui palju kaotab riik raha parteide esindajate omavaheliste jagelemistega, mis pidurdavad oluliste otsuste tegemist, on seni mõõtmata maa. Ka on esialgu kokku arvutamata, kui palju raha on kulunud riigil viimastel kuudel korraldatud Tallinna Sadama, Eleringi ja Eesti Energia juhi konkursside peale. Kahel esimesel juhul lõppes konkurss endise juhi ametissejäämisega, Eesti Energia juhi vahetuse kohal lasub poliitilise kallutatuse vari.
„Ainult nii loll ja rikas omanik nagu riik saab endale lubada selliselt korraldatud ettevõtluse juhtimist,“ on Olari Taal öelnud Ärilehele. Temaga saab ainult nõustuda.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!