Maksumuudatused vajavad katet

Oleks hea, kui riigikogu valimistele eelnev maksudebatt kujuneks sel korral teistsuguseks kui tavaliselt. Eeldusi selleks on. Esiteks paistab, et maksumuudatused on kõigi erakondade valimisprogrammide teravikku nihutatud. Ka nende, kes traditsiooniliselt on olnud vastu „maksudega mängimisele“. Teiseks on olukord majanduses selline, et seisakuohust välja pääsemiseks on vaja midagi ette võtta. Ei saa ju praegust nigelat majanduskasvu varjata väitega, et Eesti majandus on viimase 22 aasta jooksul Euroopas kasvanud kõige enam. Kolmandaks on aktiviseerunud ka ettevõtjad, nii organiseeritult kui üksi esinedes.

Liiati pole tehtud ettepanekute hulgas midagi sellist, mida poleks kusagil maailmas viimase saja aasta sees rakendatud, mistõttu on nende mõju üsna hästi teada. Tõsi küll, mõnevõrra erinevates taustsüsteemides.

Paraku võib aga seegi kord juhtuda, et meil sisulist arutelu maksude üle ei tule ning kõik taandub lööklausete sõnastamisele ja neile poolthäälte kogumisele. Tõsine maksureform on ju tegevus kokkulepitud ja selgete sotsiaalmajanduslike eesmärkide saavutamise nimel, mitte lihtsalt maailmavaatelise ilu pärast. Seni pole aga maksude muutmist konkreetsete eesmärkide saavutamisega rohkem siduda tahetud, kui välja arvutatud, kui palju antud muudatus inimestele rohkem raha kätte jätab. Sellest, millest maksude vähendamise pärast ilma jäädakse, meil tavaliselt ei räägita.

Kuigi kõik on nõus, et väga väikese tuluga inimesi maksustada pole õige, algavad lahkarvamused juba sellest, millist tulu väga väikeseks pidada ja kui oluline väikeste sissetulekute probleem meil üldse on. Tõsi, sissetulekute ebavõrdsus on Eestis viimastel aastatel küll mõnevõrra vähenenud. Kuid tulude ebavõrdsuse tase pole meil sellele vaatamata Euroopa mastaabis mitte väike ega mõõdukas, vaid suur. Ent see tähendab mittevajalikest pingetest ja tõrjutusest põhjustatud kahjude kõrval paljudele ka ebapiisavaid võimalusi hariduse omandamiseks, pooleli jäänud kooliteed jne ning kokkuvõttes lisaprobleeme meie niigi pingelisele tööjõuturule.

Omaette probleemiks on see, kuidas kaasata osalise töövõimega inimesi ja neid, kes ei saa muudel põhjustel täiskoormusega tööd teha. Viimane aeg oleks hakata kiht kihilt analüüsima, mida ja keda meie praegune tööjõumaksude süsteem tegelikult stimuleerib. Ning mida muutes oleks võimalik kaasata majandusse ka neid, kes sealt erinevatel põhjustel seni kõrvale on jäänud.

Nendele probleemidele ilma tööjõumakse, eriti aga sotsiaalmaksu alandamata kiiret lahendust ilmselt leida pole võimalik. Eestis on seni enam-vähem kõik, mis inimeste toimetuleku või tervisega seotud, kajastunud otseselt kulutustes tööjõule. Iseendast on selline korraldus väga õige, kuid arvestades meie tootjate konkurentsipositsiooni, uute investeeringute vajadust ja meie võimekust mööda väärtusahelat kõrgemale nihkuda, on sellest saanud meile järjest suurem arengutakistus.

Kiireid ümberkorraldusi siin takistab aga asjaolu, et tegelike sotsiaalkulutuste mahtu pole võimalik vähendada. Nüüdseks juba pöördumatult muutunud elanikkonna vanuselise struktuuri tõttu tuleb meil vastupidi arvestada mõnevõrra suuremate kulutustega tervisele ja muule kindlustatusele. Muuta on võimalik üksnes nende kulutuste katteallikaid.

Samas on ju raha võimalik võtta üksnes sealt, kust midagi võtta saab. Ilmselt tekitaks kõige vähem probleeme see, kui tööjõu asemel hakata maksustama seda sorti rikkust, mida majanduslikus mõttes kuigi arukalt ei kasutata. Siin tulevad arvesse kulutused tervist kahjustavatele toodetele, samuti võiks mõelda mingi „muu ülemäärasuse“, näiteks luksuse maksustamisele. Teiseks realistlikuks, kuid meile valulisemaks, oleks OECD poolt pakutud varade (autod, kinnisvara ), s.t rikkaks olemise maksustamine. Valuliseks eeskätt sellepärast, et see oleks vastuolus meil levinud ettekujutusega õiglasest maksustamisest, mis rõhutab ühetaolisust ja pöörab suhteliselt vähe tähelepanu isiku võimele makse tasuda.

Kolmandaks kohaks, kus üsna palju raha on, oleks Eestis maksustamata jääv kasum. Nagu ka teiste võimaluste juures, pole ka siin asi ühene. Olen alati pidanud igasuguseid maksukonkurentsi võtteid samaväärselt riigiabi skeemidele ja valuuta kursiga manipuleerimistele tõelist konkurentsi ja arengut kahjustavaks. Samas pean siiski tunnistama, et praegune investeeringute maksustamise kord tegi ära ühe olulise asja – muutis Eesti ettevõtete raamatupidamised tunduvalt ausamaks. Pole kindel, kui palju sellisest moraalist pärast maksustamise korra muutmist alles jääb ning kuidas seaduseandja ja maksuamet võimalikule moraali kadumisele reageerida suudavad. Ning kõigele vaatamata on maksukonkurents riikidele, kes teistsuguseid konkurentsieeliseid endale luua suutnud, arvestatava tähendusega. Kuid neile küsitavustele vaatamata on see üheks vähestest kohtadest, kus raha reaalselt olemas on.