Seaduslikult segamini rahakotid

Detsembris tegi riigikohus otsuse varemgi avalikkuse tähelepanu püüdnud Joonas Maanurme ja Erkki Tomsoni kriminaalasjas. Nimetatud kriminaalasjas heideti Maanurmele ette maksude maksmisest kõrvalehoidumist suures ulatuses ja saadud maksukasu omastamist ning Tomsonile omastamisele kaasaaitamist.

Langetatud otsus on tähelepanuväärne ühtlasi seetõttu, et riigikohus muutis põhjalikult oma varasemat praktikat äriühingu ainuosaniku tehtavate tehingute seaduslikkuse hindamisel.

Lisaks maksukuriteole heideti Maanurmele ette tema ainuomandis oleva äriühingu arveldusarvelt ülekannete tegemist teistele äriühingutele ilma, et kande teinud äriühing oleks selle eest midagi vastu saanud. Prokuratuur käsitles süüdistust esitades sellist tegevust äriühingu vara omastamisena, leides selleks tuge riigikohtu varasemast praktikast.

Nimelt oli riigikohus 2005. aastal leidnud, et äriühingu ainuosanikul on võimalik karistusõiguslikus mõttes omastada täielikult temale endale kuuluva äriühingu vara. Riigikohus lähtus käsitlusest, et äriühing on täielikult iseseisev subjekt, keda ei ole võimalik samastada tema osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega. Seega kuulus äriühingu vara ainult äriühingule, mitte kellelegi teisele.

Lahendus tekitas küsimusi

Kriminaalkaristuse rakendamine on kannatanu nõusoleku korral reeglina välistatud, seega tekitas selline lahendus mõistetavalt küsimusi. Kui juriidiline isik on niivõrd ise- ja eraldiseisev, siis kuidas ta väljendab enda nõusolekut teatud tehinguteks? Kuna juriidiline isik on fiktsioon, siis kes selles küsimuses tema eest räägib, kui mitte tema (ainu)omanik? Selliseid küsimusi pareeriti tollal võlausaldajate kaitse vajadusega, kuigi omastamine on ajalooliselt kaitsnud äriühingut, mitte tema võlausaldajaid (kelle huvid võivad mõistetavalt olla vastassuunalised).

Tõsi, 2005. aastal oli pankrotikuriteona karistatav ainult see, kui füüsilisest isikust võlgnik põhjustab ise enda maksejõuetuse. Näiteks juriidilise isiku juhataja (ja samas ainuosaniku) poolt äriühingu pankroti põhjustamine kriminaalkorras karistatav ei olnud, mistõttu oli riigikohtu laiendav tõlgendamine omastamise kaitsealale mõneti ka mõistetav. Igal juhul oli kujunenud olukord, kus äriühingu tahe teatud küsimustes oli sisuliselt seadustatult kivisse raiutud – äriühing ei saanudki anda nõusolekut enda huvide kahjustamiseks, sh endale kahjuliku tehingu tegemiseks.

Kaalukas otsus

Nii absoluutsena eksisteeris käsitlus äriühingu ainuosaniku tehingute seaduslikkuse hindamise kohta üle üheksa aasta. Üheksa aastat on Eesti õiguspraktikas pikk aeg ning seda kaalukam on otsus, mis eelmise aasta lõpus kõnealust praktikat muutis.

Nüüd leidis riigikohus, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik.

Esmalt viidati seadusemuudatusele, mille alusel on alates 2007. aastast võimalik karistada ka juriidilise isiku juhtorgani liikmeid äriühingu maksejõuetuse põhjustamise eest. Selliselt on riigikohtu hinnangul kaitstud võlausaldajate huvid.

Teisalt selgitas riigikohus, et kuna äriseadustiku järgi on osaühingu oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses, tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutamiseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. Kui osaühingul on aga üks osanik, kes on teinud ka tehingu, tuleb tema nõusolek tehinguks omistada ka äriühingule.

Mida see tähendab?

Kui osaühingu ainuosanikul läheb äriühingu rahakott isikliku või mõne teise äriühingu rahakotiga n-ö sassi, ei ole äriühingu seisukohalt põhjendamatute väljamaksete tegemine omastamisena karistatav. Kui riigile on maksud tasutud, võib äriühingu ainuosanik omastamissüüdistust kartmata tasuda kas või enda isiklikke vaba aja veetmisega seotud kulusid.

Eeltoodu ei tähenda siiski, et rahakottide sassiajamisele ei võiks järgneda kriminaalvastutust. Kui ainuosaniku tehingud toovad kaasa pankroti või tõstab ainuosanik juba faktiliselt maksejõuetuks muutunud äriühingust põhjendamatult vara välja, võib selline tegevus olla karistatav maksejõuetuse põhjustamise või võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisena.

Kokkuvõtlikult oleme pea dekaadi jooksul toimunud seadusemuudatuste ja riigikohtu värske lahendi valguses tervitatavas olukorras, kus võlausaldajate huvid on kaitstud ning äriühingu toimimispõhimõtted on kooskõlas tegeliku eluga.

Toimetuselt: Kuidas tunda ära lubatud ja lubamatud olukorrad, kus majandustegevuses hakatakse sattuma n-ö hallile alale, selle üle arutletakse ka 22. jaanuaril peetaval Äripäeva hommikuseminaril „Karistatavad rikkumised majandustegevuses 2015. aastal“.