Jääme vabatahtlikult vaesemaks?

Muretsema paneb veidi ka Eesti Panga juhi kommentaar, et võidakse ostma hakata teiste riikide võlakirju. Samuti see, et valitsus on väljendanud arvamust, et riiklikke võlakirju ei emiteerita, hoolimata Euroopa Keskpanga väljakuulutatud nn rahatrükiprogrammist, mis just riiklike võlakirjade ostmises seisneb. See tähendab, et Eesti Panga käed on selja taha kinni seotud. Eesti huvides on kiire tegutsemine nii kohapeal kui ka Euroopas, et Eesti majandus saaks siiski rahatrükiprogrammist osa.

Eesti huvides on see, et Eesti Pank ei ostaks teiste riikide võlakirju või Euroopa Investeerimispanga võlakirju või Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakirju, sest sellisel juhul ei oleks rahatrükist kasu Eesti majandusele, nagu see peaks olema ette nähtud.

Euroopa Keskpanga poolt algav nn rahatrükiprogramm tähendab seda, et Euroopa Keskpank hakkab alates märtsist ostma võlakirju mahus 60 miljardit eurot kuus. Eesti Pangal, millel on Euroopa pangandussüsteemist 0,27% osa, on õigus osta võlakirju mahus 162 miljoni euro eest kuus.

Kokku kestab programm 19 kuud. Eesti Pangal oleks võimalik Eesti majandusse süstida ligikaudu 3 miljardit eurot. Kui selle raha eest soetada teiste riikide võlakirju ja siis hiljem need võlad keskpanga poolt kustutada, siis see tähendab, et toetaksime teiste riikide majandusi ja eestlased jääksid kõikide teistega võrreldes vaesemaks. Kui praegu on meie elatustase umbes 70% Euroopa Liidu keskmisest, siis hiljem, pärast rahatrükiprogrammi, millest Eesti ei saa osa, sest ei toeta enda majandust, võib olla Eesti elatustase 60% SKPst.

3 miljardi euro puhul me räägime meeletust rahakogusest, mis on ette nähtud Eesti majanduse toetamiseks. See on peaaegu pool riigieelarvest. Kui annaksime selle raha ära lihtsalt teistele Euroopa riikidele, siis mitte keegi Eestist ei suuda seda raha teenida tagasi. Me jääme suhteliselt vaesemaks.

Näiteks 2014. aastal oli kõigi Eesti ettevõtete kogukasum kokku umbes 3,1 miljardit eurot. Keegi ei suuda seda raha teenida tagasi, kui see 3 miljardit ei tule Eestisse.

Eesti SKP on üldse kokku suurusjärgus 19,5 miljardit eurot, seega me räägime 3 miljardi puhul rahast, millega on võimalik majandust nominaalis kasvatada 15%. Kui muidu näevad valitsused meeletult vaeva, et kuidagi kasvatada majandust kas või 0,5%, siis rahatrükiprogrammiga räägime vähemalt 10% majanduse reaalkasvu ärakinkimisest teistele riikidele. Seda ei tohi teha.

Kindlasti ei peaks ostma ei teiste riikide võlakirju ega Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakirju ega Euroopa Investeerimispanga võlakirju, vaid Eesti Pank, valitsus ja kohalikud omavalitsused peaksid tegema koostööd, et sellest rahatrükiprogrammist võimalikult palju raha siiski toetaks Eesti majandust.

Lubatu piires peaks ostma Eesti Energia ja Eleringi võlakirju, läbi mille liiguks raha riigieelarvesse. Riik peaks emiteerima selle võlakirjade programmi jaoks võlakirju ja muud võlga asendama võlakirjadega. Siin küll piirang, et Eesti Pank ei või osta otse riigilt ehk peab olema vahel mõni investeerimispank ja tohib osta maksimaalselt 25% emissioonist ja maksimaalselt 33% kogu võlast. Ka tuleks osta kohalike omavalitsuste võlakirju, muud võlga asendada võlakirjadega ja siis osta seda.

On äärmiselt oluline, et see raha toetaks Eesti majandust. Iseasi on see, et mida see 3 miljardit eurot või kasvõi 1 miljard eurot, kui me ei saa rohkemaga hakkama, Eesti riigieelarvesse või kohalikke omavalitsuste eelarvetesse jõudes teha võiks.

Kindlasti ei peaks selle raha võrra suurendama jooksevkulutusi, sest see tingiks hiljem veelgi suuremad probleemid, nagu lotovõitjale, kes võidu peale viib kulutused kõrgele, kuid raha kulub ja saab otsa. Toetama peaks Eesti majandust kas näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu, tõstes Eesti konkurentsivõimet. Või arendama infrastruktuuri või kaasajastama raviteenuseid või toetama teadustegevust – peaasi, et see raha läheks ringlusesse Eestis, toetades Eesti majandust ja teeks kõigi Eesti inimeste elu paremaks.

Loodan, et leitakse Eesti jaoks õiged lahendused ja Eesti ei jää selles kaotajaks, kus Eestil erinevalt kõikidest teistest eurotsooni riikidest ei ole võlakirju, mida osta. Siin on vaja kiiret ja mõistlikku tegutsemist ja koostööd Eesti Panga, valitsuse, kohalikke omavalitsuste, riiklike sihtasutuste ja riigiettevõtete vahel.

Kõik see rahatrükiprogrammi Eesti jaoks mõeldud 3 miljardit ei tähenda küll üksüheselt, et Eesti jääb ilma enda majandust toetamata programmiga võrdeliselt näiteks 10% vaesemaks teistega võrreldes. Reaalselt see peaks andma teistele riikidele veidi vähem efekti, kui on selle programmi maht, sest neil on võlg üleval, kuid sisuline efekt on siiski samas suurusjärgus, mis on kokkuvõttes rahatrükiprogrammi maht.

Kui raha läheb ringlusesse, siis mitme ringluse tulemusena see võib luua veel palju enam kasu, kui on raha maht ühekordselt. Ehk me antud juhul võime riskida isegi sellega, et jääme 5–10 aasta perspektiivis ilma majanduskasvust, mis on läbi mitme ringluse isegi näiteks 30%. Õigesti tegutsedes saaks Eesti riik arengukütust, eriti arvestades seda, et alates Eesti riigi sünnist oleme ju koguaeg võidelnud selle nimel, et Eestisse tuleks välisinvesteeringuid. Teiste riikide puhul antud programm n-ö seadustab dopingu ja Eesti oleks kaotajaks. Õige oleks, kui Eesti saaks siiski samas ulatuses kasu. Kui olukorda juhitaks nii, et reaalselt Eesti võlg ei kasvaks ja see raha jõuaks ringiga uuesti riigieelarvesse, me oleksime mõne aasta pärast ikka sisuliselt ilma võlata ja väiksemate omavalitsuste võlgadega, kuid Eesti majanduses ringleks 3 miljardit eurot rohkem. Kõigil Eestis oleks parem.