Vali inimest, mitte parteid

Kui te ei taha tunda end petetuna, siis ärge valima minnes tehke oma valikut erakondade valimisprogrammide ja valimisreklaamide lööklausete järgi. Kõlavaid loosungeid hüüdvad ja tänavatel naeratades värvilisi reklaamlehti jagavad poliitikud petavad teid. Suurem osa nende lubadustest jääb täitmata.

Uudisteportaal Delfi on valimiste eel meenutanud varasemaid valimiskampaaniaid. Noppisin nende materjalist välja mõned nelja parlamendierakonna 2007. aasta valimislubadused ja kirjeldan lühidalt, milline oleks Eestis elu täna, 2015. aastal, kui poliitikud oleksid oma kaheksa aastat tagasi valimiskampaania ajal antud lubadustest kinni pidanud.

Tulumaksumäär oleks praegu 12% (RE). Iga 9. klassi minev õpilane saab riigilt kingituseks sülearvuti (IRL). Riik maksab kinni põhikooliõpilaste külastused ermitaaži ja abiturientide külastused Louvre'i (KE). Kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni makstakse tema vanematele igas kuus toetust 192 eurot, kõik esimesse klassi minevad lapsed saavad aga ühekordse riikliku aabitsatoetuse 320 eurot (KE). Riik on igas maakonnas avanud kinod väärfilmide vaatamiseks (SDE). Tallinna-Tartu maantee on neljarealine (SDE). Ravijärjekorrad on lühemad (IRL). Kolmanda ja iga järgmise lapse toetus on 128 eurot kuus (IRL). Riik hüvitab iga kolme aasta järel 64 euro väärtuses inimeste hambaraviga seotud kulutused (IRL). Nooremõpetajate palga alammäär on võrdne Eesti keskmise palgaga ja õpetajate palk on viis järjestikust aastat kasvanud 15% (IRL). Politseinike, päästjate, õpetajate jt keskmine kuupalk on vähemalt 1600 eurot ja keskmine pension on 511 eurot (KE). Riik maksab lastevanematele 128 eurot aastas huviringi toetuseks (RE). Lastetoetust makstakse ka kuni 25aastastele noortele, kui nad õpivad (SDE).

Sellel sajandil iseloomustab Eesti valimiskampaaniaid meeletu rahajagamine eri huvigruppidele. Pärast valimisi oskavad poliitikud leida loomulikult arvukalt põhjendusi, miks üks või teine kõlav lubadus ei teostunud. Üks põhjus on koalitsioonikõnelused, mille käigus saab valijate petmiseks mõeldud lubadustest taganeda. Teine valimislubaduste täitmata jätmise vabandus on see, et ei pääseta võimule. Näiteks Keskerakkonna lubadus tõsta juba järgmisest aastast alampalk 1000 eurole viitab sellele, et ka Edgar Savisaarel puudub usk, et Keskerakond saab pärast valimisi võimule.

Tegelikult on mul hea meel, et suurem osa erakondade valimislubadustest on n-ö tühjad lubadused, mille poliitikud pärast valimisi üpris kiiresti unustavad. Eesti maksumaksja ei suudaks seda valimiseelset tulevärki pikalt finantseerida.

Kurb on aga seetõttu, et poliitikud ei oska kõigile raha jagamise kõrval kõneleda Eestile olulistel teemadel. Laupäevases Postimehes kirjeldas mõttekoja Praxis juht Annika Uudelepp väga hästi neid ootusi, mis olid ka minul käesolevaks valimiskampaaniaks.

Lootsin, et poliitikud julgevad debateerida ja pakkuda erinevaid ideid Eesti jaoks olulistele väljakutsetele. Nendeks on rahvastiku vananemine ja kahenemine, töökäte vähenemine, kulukas riigiaparaat, pensionisüsteemi rahastamine. Pikaajaliselt on Eesti kõige suuremaks väljakutseks see, kuidas saada juurde neid, kes suudaksid tulevikus osagi poliitikute soovidest finantseerida? Sellele küsimusele pole me sel nädalal lõppeva valimiskampaania käigus häid vastuseid ja ideid saanud.

Uudelepp juhtis oma arvamusartiklis tähelepanu sellele, et poliitikud ei julge valimiste eel rääkida valusatel, kuid olulistel teemadel. Selle asemel üritatakse valijaid lühiajaliselt rahustada.

Seetõttu soovitan valima minnes jätta erakondade valimisprogrammid lugemata, sest see oleks mahavisatud aeg. Lisaks sellele, et nende lubaduste täitmiseks pole riigieelarves piisavalt raha, tuleb ka arvestada, et uus valitsus saab olema koalitsioonivalitsus. Seega peavad erakonnad niigi oma lubadustest taganema.

Tulevikulubaduste asemel on mõistlikum hinnata seda, mida erakonnad või konkreetsed kandidaadid on seni teinud ja millega silma paistnud. Näiteks IRLil oli aastaid valitsuses olles võimalus madalapalgaliste maksukoormat alandada ning paljulapseliste perede toetusi suurendada, kuid millegipärast hakkasid nad sel teemal valjul häälel kõnelema valimiste eel opositsiooni sattudes.

Reformierakond on olnud Eestis kõige kauem peaministritoolil istuv partei ja seetõttu kõlab õõnsalt nende reklaam, et lõpuks on Jürgen Ligi leidnud plaani, kuidas tõsta keskmise Eesti pere sissetulekut 1500 euro võrra aastas. Valimiste-eelne Reformierakond ei sarnane selle Reformierakonnaga, kes on olnud võimul. 

Kirjeldatud põhjustel olin ise nendel valimistel valiku tegemisel hädas, sest kui erakondade vahel valida, siis tuleks valida halbadest variantidest vähem halb. Seetõttu otsustasin, et ma seekord ei vali erakonda, vaid valin eri kandidaatide hulgast selle, kes on usaldusväärne ning kelle puhul on lootust, et ta riigikokku pääsedes suudab ja julgeb tõstatada teemasid, millest tema koduerakond kardab valimiste eel ausalt rääkida.