Piiritu Eesti

Diasporaapoliitika peaks ühelt poolt ammutama inspiratsiooni iidsete diasporaarahvaste identiteedisäilitamisvõimest ning teiselt poolt e-tehnoloogiate võimalustest. Projekti koodnimi võiks olla "Piiritu Eesti," millele riik loob avatud otsaga (open-ended) strateegia ja algtaristu. Mis välja kasvab, sõltub projekti osalistest, kuid edu korral oleks selle kultuurilised, poliitilised, ärilised jm sünergiad sõna otseses mõttes piirideta.

Pikemas plaanis peaks ettevõtmine viima riigiparadigma muutumiseni. Riigi eesmärgiks peab saama n-ö Eesti koodi koondamine: selle hajumise takistamine ja kasvamise edendamine. Selleks tuleb ümber defineerida Eesti mõiste. Kui seni määratletakse Eestit riigipiiridega, siis tulevikus tuleb seda teha inimeste kaudu. Me tunnetame seda läbi ristuvate iibemurede, väljarändestatistika, linnadevälise Eesti ääremaastumise ja pealesuruvate julgeolekumurede. Ikka ja jälle nullist alustav riigireformidebatt püüab reageerida, kuid nurjumine on temasse sisse programmeeritud. Riigi defineerimine füüsilise pindala ja valitsemisstruktuuride kaudu ei suuda vastata inimeste elulistele väljakutsetele. Võrdselt sümptomaatiline on e-residentsus – katse mõelda samadele muredele teise nurga alt, kuid tehnokraatlikult, umbisikuliselt, Eesti-kaugelt.

Ometi on nii riigireformi kui e-residentsuse algimpulsid ?iged. Neile tuleb lihtsalt anda uus ja palju avaram raam. Eesti on inimeste kooslus, mitte maatükk Euroopas. Eesti on igal pool ajas ja ruumis, kus leidub "Eesti inimesi". Eeskätt neid, kes räägivad eesti keelt, kuid osalust ei tohiks keelata ühelegi huvilisele. "Piiritu Eesti" oleks olemuslikult uue ajastu strateegia: Eesti riik ei püüa mitte laiendada oma jurisdiktsiooni inimestele, vaid laiendada oma piire inimeste kaudu. Kui see õnnestub, omandavad paljud Eesti ees seisvad väljakutsed uue ilme ja uued lahendused: läbi inimeste silmade, mitte haldusprobleemidena.

Eesti riik on tänu e-lahendustele heal stardipositsioonil. "Piiritu Eesti" käimalükkamiseks läheb vaja veidi strateegilist mõtlemist, natuke raha ning väga palju head tahet ja riigipoolset takti – et inimesed, mitte riik tüüriks kogu projekti. Teisisõnu, et inimestesse ei programmeeritaks mingit "Eesti ideed," vaid et riik hakkaks sihiteadlikult looma keskkonda Eesti "koodi" kandjate suhtluse ja ettevõtmiste jaoks.             

Nagu öeldud, tuleb alustada diasporaast -- neist Eesti inimestest kes asuvad riigipiiri taga, sest nemad on Eesti eesliinina maailmas kõige kergemad Eesti jaoks kaduma. Neid on maailmas enam kui 100 000. Diasporaapoliitika kõige kriitilisem element on võrgustikud. Eesti riik peab looma, arendama ja elus hoidma võrgustikke, mis aitavad Eesti inimestel suhelda omavahel ja emamaaga. See eeldab konsulaartöö horisontide radikaalset avardamist. Pakkuda tuleb laia profiiliga kogukondlikku tugiteenust. Esmajoones Soomes, aga ka teistes eesti kogukondadega riikides. Väga suur tähtsus on vabatahtlikul initsiatiivil. Väljapaistvaid Eesti väljarännanuid tuleks värvata hea tahte saadikuteks, kes oma karisma ja autoriteediga võrgustikke energiseeriks ja ülal hoiaks.

Eesti riik peaks rahastama Eesti inimeste kontakte Eestiga: naasmist, aga samavõrra lühiajalisi külaskäike, laste saatmist Eestisse koolidesse ja laagritesse. Järgmise põlvkonna Eesti "koodi" säilitamine on üks diasporaapoliitika põhiülesandeid. Riik peab "Piiritu Eesti" projekte rahaliselt toetama -- näiteks võrdses mahus erainvesteeringutega. Kõigi piiritaguste Eesti inimeste seas tuleb propageerida laiendatud e-residentsuse võimalusi -- see peakski olema viimase platvormi mõte. Riigi hea tahe on diasporaa motivaatorina kolmveerand võidust.

Võrgustikel oleks ka otsene majanduslik potentsiaal. Nad oleksid ideaalne pind Eestiga seotud toodangu reklaamiks, turustamiseks ja toetamiseks. Transferwise rahasaatmismoodusena, Taxify taksovalikuna oleks vaid jäämäe tipp. Potentsiaal on piiritu: võidaksid kõik, kel pakkuda midagi viraalset: ideid, tooteid, mänge jne.

"Piiritu Eesti" oleks füüsiliselt hääbuva riigi investeering vaimsesse tulevikku. Kust võetaks vajalik raha? Üks 21. sajandi euroopalik idee: Euroopa keskpank hakkab peatselt ostma kokku riigivõlga. Miks ei võiks Eesti riik investeerida tulevikku, väljastades "Piiritu Eesti" rahastamiseks võlakirju sümboolse 2% ulatuses SKTst – nimetagem seda Ühtekuuluvusfondiks –, seda kolmandiku ulatuses Euroopa Keskpanga kulu ja kirjadega?

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.