Rõivas, hakka nüüd juhtima!

Lähinädalad otsustavad, kas Rõivas astub ühte ritta Siim Kallase, Andrus Ansipi, Mart Laari, Tiit Vähi või eelmainitud Edgar Savisaarega. Meestega, kes on suutnud end mingil ajahetkel otsustavalt kindlameelsete (valitsus)juhtidena kehtestada. Või langeb Rõivas tüüpilisse potentsiaalilõksu ehk jääb andekaks, kuid igaveseks noorsportlaseks, kelle kohta loodetakse heatahtlikult, et tema head päevad on veel ees. Ja nii kuni karjääri lõpuni.

Üks põhilisi küsimusi on, kes ikkagi juhib käimasolevaid koalitsiooniläbirääkimisi. Kõrvaltvaatajale pole see küll selge. Meedias väljaöeldud kommentaare lugedes näis, et alguses justkui Vabaerakond ja nüüd tundub, et hoopis sotsiaaldemokraadid. Peaministri roll valitsuskõnelustel on segane, tegevus rabe ja ilma kindla suunata. Vahepealne e-kirjade saatmine, visiit Brüsselisse ja sealt ootamatult kiire tagasitulek muuhulgas muutunud julgeolekuolukorrale viidates ainult süvendab seda arvamust.

Arusaadavalt pole koalitsiooniläbirääkimised tavaline juhtimisolukord mõnes organisatsioonis, sest siin tahavad kõik osakonnad kelku enda poole vedada ja ühise eesmärgi kokku leppimine on keeruline. Kindlakäelised valitsusjuhid on siin üsna edukalt kasutanud nn Esquire`i kinkimismudelit, mis ütleb, et parem olge suurejooneline kui kitsi ja kinkige asju, mida hea meelega endalegi tahaksite. On need siis ministrikohad, nende arv või reformilubadused, mis iseenesest ei pruugigi halvad olla, kuigi ei sisaldunud enda valimislubadustes.

Suurem mäng

Igatahes on selge, et koosoleku juhtimisest ning päevakorrapunktide pakkumisest tuleb nüüd peaministril edasi minna. Tuleb leida partnerite lubadustest kohad, millest nad on nõus taganema, reastama ülejäänud olulisuse järgi ja kinkima midagi konkreetset. Tõsi, Rõivase oskuste kõrval koalitsioonipartneritega käituda on laual veel teinegi vigur. Nimetagem ta siis Rain Rosimannuseks või Kristen Michaliks, kes juhtisid eelmise aasta koalitsiooniläbirääkimisi sotsidega ja istutasid noore peaministri juba valmisküntud vakku.

Nüüd proovivad nad küll enam varju hoida, kuid no kuulge, kes siis ikkagi juhib Reformierakonda? Ka teiste erakondade juhtide poolt neil nädalatel meedias öeldud kommentaaridest kumab läbi, et Rõivase suhtes pole piisavat respekti. See võitlus tuleb peaministril ise läbi teha. Öeldakse ju, et meie nurjumiste põhjuseks pole mitte allajäämine, vaid võitlused, mis me pidamata jätame.

Ning teame kõik, et eelmisest nädalast on koalitsiooniläbirääkimiste kohal veel kolmas tegur: Edgar Savisaare tervis ja Keskerakonna tulevik. Kui küüniliselt see ka ei kõla, siis kindlasti kaalutakse Stenbockis nüüd variante, kus mängulaual on ka Keskerakond. Sest isegi haigusest toibudes oleks Savisaar pikkadeks kuudeks poliitilisest kõrgliigast eemal ning lühinägelik oleks mitte küsida, kas ta üldse sinna naasta soovib või saab.

Kes saab sellisel juhul Keskerakonna juhiks? Milliseks Keskerakond muutub? Kas Keskerakond jääb ühtseks või eraldub Kadri Simsoni/Jüri Ratase ja Yana Toomi tiib ning Eestisse tekib arvestatav puhas vene erakond? Mis Tallinnaga saab? Kas oleks võimalik tõmmata pealinn ehk pool Eestit samuti koalitsioonikõnelustesse?

Kaardid segi

Tõenäosus, et kogu poliitiline kaardipakk segi lüüakse, on väga suur. Täitsa võimalik, et me seisame taasiseseisvunud Eesti kolossaalsema poliitilise maastiku äkkmuudatuse lävel, mille käigus ei muutu ilm, vaid suisa kliima.

Sportmängus võetakse selles kohas minutiline vaheaeg. Et saaks korra isekeskis muutunud olukorda analüüsida ja uut mänguplaani koostada. Reformierakonnal ega Taavi Rõivasel seda minutilist vaheaega võtta pole. Vile on kõlanud ja viigiseisu korral läheb loetud nädalate pärast valitsuskõneluste juhtimise kepike teise erakonna ja teise inimese kätte.

Ma ei ütle teadlikult, et teise mehe kätte. Uus Eesti peaminister võib ühel mitte väga kaugel hetkel ka naine olla. Kui juba nii suured muutused käimas.