Kasvata laps tööandjaks

Oleks nüüdisaegse aurumasina leiutaja James Watt ette näinud, kuidas ta maailma muudab! 1775. aastal hakkas ta koos partneriga tootma patenteeritud uut tüüpi aurumasinat, mis võimaldas kaevandusomanikel šahtidest vett välja pumbata palju efektiivsemalt, kui seni kasutusel olnud inimjõud seda tegi. See andis võimaluse vabanenud inimesed suunata kaevandamise poolele, söetoodang suurenes, see omakorda andis hoogu juurde aurumasinate ehitamisele.

Ja nii tööstusrevolutsioon alguse sai. Tekkisid tehased. Hulk tööd automatiseeriti. See omakorda viis masinapurustajate liikumiseni, sest suur hulk inimesi kaotas oma töö. Soodne pinnas töölisrevolutsioonidele ja äärmuslikele vasakpoolsete ideede levimiseks oli tekkinud, 1840-1850 revolutsioonid Euroopas olid selle eelmäng.

Alates tööstusrevolutsioonist muutus ka koolisüsteem. Tänu masinate leiutamisele muutus konkurents töökohtade pärast eriti tõsiseks. Väikest inimest hakati juba maast madalast kasvatama sõnumitega „Sa pead endale töö leidma, kui suureks saad“, „Tööandjad valivad vaid häid töövõtjaid“, „Sa pead hästi õppima, et endale töö leida“, „Sul on vaja head haridust, et sa tulevikus suudaksid töökohta valida“ jne.

Ole töötaja, mitte töötu

Tööstusrevolutsioon ja nüüdisaegne kapitalistlik ühiskond hakkaski koolis kasvatama tulevasi töötajaid. Seda rõhutati igal sammul. Tekkis eraldi statistika töötajate arvu ja tööpuuduse kohta. Keegi ei tahtnud olla töötu.

Kas tuleb tuttav ette tänapäeva elust? Nagu üks ühele maha kirjutatud meie enda käitumisest oma lastega! Kui sageli õpetame oma lastele, et nad peavad hästi õppima, et tulevikus valitud erialal läbi lüüa, leida hea palgaga töökoht, mis lubab osa saada ühiskonna kõikidest tasulistest hüvedest, olla konkurentsivõimeline. Vaid siis saad sa pangast eluaegse laenu, et elamispind soetada, vaid siis võid sa käia puhkusel lõunamaal ja sõita mõnusa keskklassi autoga. Alternatiiviks on elu silla all, abirahad, haigused, viletsus – ühesõnaga, vaesus.

Nagu näeme, kestab see masinate revolutsioonist alguse saanud olukord edasi. Ja ilmselt jääbki kestma. Maailma rahvastik aina kasvab. Robotid võtavad aina enamatelt  inimestelt töö. Konkurents vabade töökohtade pärast suureneb. Inimesed liiguvad, nagu jõgi otsib lihtsamat teed mereni, sinna, kus on rohkem tööd ja heaolu.

Eesti suguse väikse rahvaarvuga ja vananeva elanikkonnaga riigile on see hukatuslik suhtumine. Riik vajab eksisteerimiseks energiat. Kogu maine energia tuleb päikeselt ja transformeerub siia jõudes täpselt nii paljuks rahaks, kui inimesed seda muundada suudavad. Energia (raha) ei kasva puu otsas. 

Energiat (raha) töötavad ümber ikka inimesed. Nende ühiseks nimetajaks on tööandjad. Või ka ettevõtjad. Kogu riigi majandus seisab nende õlul. Ilma ettevõtluseta ei saa riik normaalselt eksisteerida. Mida rohkem on ettevõtjaid (eriti väikeettevõtjaid), seda rikkam on riik ja selle inimesed.

Rikkus au sisse

Kas poleks aeg muuta meie koolisüsteemi ja noorte kasvatuse veendumusi ja kasvatust? Selle asemel, et toota koolides tulevasi töötajaid ja töötuid, prooviksime äkki toota hoopis rohkem tööandjaid ja ettevõtjaid? Loomulikult ei saa kõikidest inimestest kunagi ettevõtjaid, aga meie eesmärgiks peaks olema selleks võimeliste noorte leidmine ja suunamine sellele teele. Ka tavaline palgatöötaja on riigile vägagi vajalik, kuid kui on vähegi võimalik, tuleks inimene suunata ettevõtlusteele juba nii vara kui võimalik.

Seda saab teha nii koolis kui ka kodus. Kahjuks on meie õpetajad koolides sageli vanemad inimesed, kellel endal puudub igasugune ettevõtluskogemus, rääkimata finantsharidusest. Meie ise, laste vanemad, käitume samamoodi, sest vanemad õpetasid meid niimoodi.

Rikkuse ümberjagamine, klassiviha õhutamine, vaesuse aussetõstmine on osa vasakpoolsete parteide hüüdlause juba aastakümneid. Aga hakkame edaspidi parem rikkust ja ettevõtlikkust au sisse tõstma! Inimene võiks juba  noorest peale kasvada teadmisega, et see on tema võimalus elada ja kontrollida oma aega – mitte oodata pensionini.

Tänapäeva noored ilmselt ei näegi klassikalist pensioniaega. Ainus võimalus elada normaalselt ka vanas eas on ettevõtlus. Kõik saab alguse esimesest sammust, selleks on tavaliselt säästude investeerimine. Kas siis börsifirmade kaudu või ise ettevõtjaks hakates. Riigi püsimajäämise seisukohalt on sellise mõtteviisi propageerimine noorte inimeste hulgas kõige tähtsam tegevus.