Vale ei lähe läbi

Kuidas on lood loovusega: kas oleme täna loovamad kui varem või pigem vastupidi?

Ma usun, et elame selle sajandi kõige loovamas kümnendis. Kõik tööstusharud on muutumises, ühiskondlik korraldus samuti. Loovust on vaja kui nende protsesside mootorit, sest süsteemid panevad muutustele vastu. Jah, meil on palju rohkem loovust kui varem, aga küsimus on selles, kuivõrd tulemuslikult suudab loovus muutusi mõjutada – nii, et need osutuvad inimestele kasulikuks. Vastupanu loovusele on nii tugev selle pärast, et loovusega ei tea kunagi päris täpselt, mis lõpuks välja tuleb, ja see ei sobi sageli ratsionaalsele mõtlemisele.

Kui tihti tõuseb tänu branding’ule esile keskpärasus? Kui tihti Te ise ütlete, et asi on kehv, aga no ma teen sellest midagi?

(Naerab.) Seda juhtub üsna sageli! Ega selles vallas ei loe sugugi esmajoones see, kas asi ise on hea või mitte. Ja mina pole see, kes otsustab, kas asi on hea või halb. Ainuüksi on turg otsustab, kas mõni idee läbi lööb või mitte. See, mis mina mõtlen ja mida turg tahab – need on täitsa ise asjad. Igal juhul tuleb vaadata, kas turul on olemas võimalik nõusolek. Turg reguleerib kõike. Ja kui juhtub, et turg võtab vastu midagi sellist, mis mulle ei meeldi, siis tuleb sellega lihtsalt leppida. Nii juhtus näiteks Facebookiga. Väga sageli juhtub, et idee, mida mina väga heaks pean, ei leia turul aktsepteerimist. Ja sageli sünnib mõni lõpuks läbilööv idee alguses üsna kehvast mõttest, mida tagasiside kaudu korrigeeritakse.

Bränd loob teataval viisil näivust, aga muutub sageli n-ö asjaks iseeneses. Kuidas see toimub?

Bränd on toote, teenuse, idee või organisatsiooni olemus või visualiseering. Ka siin reguleerib kõike turg. Vale või näivust ei saa pikka aega elus hoida. Kui ma ehitan ilusa maja, aga seal pole kööki, magamistuba ja vannituba, ei pea ükski elanik seal üle paari päeva vastu. Siin toimub täielik iseregulatsioon. Varem oli see teisiti, fassadi oli võimalik kauem püsti hoida. Praegu saavad ja vahetavad inimesed informatsiooni nii kiiresti, et see pole enam võimalik. See, kuidas asi tegelikult on, tuleb kiiresti välja. See ongi praegu paljude traditsiooniliste brändide probleem: nad üles ehitanud näivuse, aga nüüd puruneb see kiiresti, sest tagasiside ütleb: see, mis te räägite, pole tõsi. Poliitikas sama lugu. 10-15 aastat võis veel rääkida seda, mis pole tõsi, nüüd on see juba väga raske.

Kui kerge või raske on lõhkuda juba tugevaks saanud brändi?

See käib kergesti. Arvamused liiguvad erakordselt kiiresti. Avalikkus ei lase ennast kuigi kergesti mõjutada. Iga kaubamärgi suur väljakutse on teha seda, mida ta lubab teha. Brändi põhiline omadus on usaldusväärsus, ja info selle kohta liigub inimeselt inimesele. Eeldus on see, et teenus, toode, organisatsioon või partei, riik teebki seda, mida lubab. Kui mõeldakse ühte, tehakse teist ja räägitakse kolmandat, siis ongi kaubamärk lõhutud. Iga kaubamärk õrn, ebastabiilne. Selle püsimine nõuab palju tööd. Keegi ei taha midagi, mis pole päris. Tahetakse ehtsat, ausat, usaldusväärset.

Olete öelnud, et eetika ja ausus peaksid olema ettevõtja põhilised väärtused. Aga kuidas jääb siis kasumiga?

Eetika ja kasumi see seos pole lihtsate killast. Kuid noorema põlvkonna äride keskpunktis seisab aina sagedamini inimene. Aina sagedamini märkan, et uuel ettevõtjate põlvkonnal on eetiline plaan selgelt välja kujunenud. Uus põlvkond mõtleb nii: andke mulle midagi sellist, millel on minu jaoks tähendus. Ja see ei ole sageli kasum. Oluline on suuremate eesmärkide saavutamine.

Missuguseks muutuseks inimteadvuses peaksid ettevõtjad lähemal ajal valmis olema?

Organisatsioonide struktuurid vajavad järjest enam koostööd soodustamist, et inimesed üldse tahaksid seda teha, mida nad teevad, et nad suudaksid sellega samastuda. Juba haridusega saadakse kaasa teadmine, et ka sotsiaalse ettevõtlusega on võimalik raha teenida. Noori ettevõtjaid on järjest rohkem. Keegi ei tea täpselt ette, mida nad tulevikus loovad.

Eesti otsib endale parasjagu uut märki. Mida te meile soovitaksite?

Sellele küsimusele ma küll vastata ei saa. Sest see on ju identiteediotsing. Identiteet tuleb kohapeal, ühiskonnas endas leida. Keegi kõrvalt ei saa öelda, mis see peab olema. Aga sellise märgi otsing on kindlasti vajalik. See on pikaajaline protsess, mis vajab paljude erialade inimeste koostööd. See peab olema midagi, millega on võimalik samastuda.