Sest te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, tainapead!

Täna hommikul helistas mulle tagasi tuntud ettevõtja ja ütles, et Janek – eile ei jõudnud helistada – tead, kogu Eesti koristab sahtleid! Märkus oli irooniline, kuid teravmeelne. Kõik, kes Eestis midagi teevad, muretsevad, et nende telefone kuulatakse pealt, äkki ütled midagi valesti. See ei ole hirm, et midagi on valesti tehtud, vaid hirm, et midagi võidakse valesti tõlgendada.

Kindlasti on Eestis palju rohkem korruptsiooni, kui avalikuks tuleb. Ebaausus, maksude tahtlik vältimine, lausvargusteni välja. Ka emotsionaalset korruptsiooni – sõprade-tuttavate teadlikku ning alateadlikku soosimist.

Emotsionaalne korruptsioon vohab kõige avalikumalt (jälle sai mõne sõber kuhugi ametisse), selle eest ei panda aga kedagi vangi. Pooled ei pea ütlema ühtegi sõna, nad ei tee ühtegi tegu, kuid nad soosivad üksteist.

Nii pannakse ministriteks ja tippametnikeks inimesi, kellega on sotid sees. Ka ettevõtluses – soovitaja ei ole alati erapooletu. Täpsemalt öeldes – ei ole kunagi. Seega – kõik, mis meil siin toimub, on kellegi pilgu läbi kahtlane või väga kahtlane. Kuid seda on võimatu vältida – sest usaldatakse ikka ja ainult seda, kellega on emotsionaalne side. Keda armastatakse. Ning see, keda vihatakse, ei saa isegi siis tööd, kui ta on parim, odavaim, tublim. Tallinnas Edgar Savisaart armastakse, Toompeal vihatakse.

Erakonnad ei talu idioote

Eilne uudis ühiskonda eriti ei üllatanud. Mäletan, kui idarahaskandaali ajal oli Raekojas Tallinna linnapea Edgar Savisaare jõuluvastuvõtt, olin Euroopa kabeföderatsiooni presidendina kutsutud ning nägin, et kohal oli tõeline eliit. Ka nüüd ütles Savisaar, et teda rünnatakse, kuna ta on kahe jalaga poliitikas tagasi. Võimas kujund. Toetajad said olulist indu juurde. Eestis on nagu moslemite (mustade erakondade) ja kristlaste (valgete erakondade) alaline sõda, mille puhul pead igal juhul valima ühe poole kaeviku. Ei saa olla idioot (Vana-Rooma senatis erapooletu).

Eestis sunnitakse eliiti (ja loomulikult ka rahvast, kuigi see ei ole nii mustvalgelt tajutav) valima selget poolt – oled nt Savisaare või Rõivase poolt. Aga ettevõtjad ei taha muutuda ei Keskerakonna ega Reformierakonna orjaks. Siis mõni annabki mõlemale ühepalju. Ja tahtmatult orjab mõlemat.

Eesti võimuerakonnad (nii Toomepeal kui all-linnas) suruvad ennast väga tugevalt peale. Kui sa ei ole meie poolt, siis oled meie vastu. Ettevõtjad tahavad olla vabad. Nad otsivad teenimisvõimalusi, kuid võim saab tihti takistusteks. No ei saa seda detailplaneeringut kinnitatud. Aeg läheb, raha põleb. Siis tulevadki mängu igasugused mõjutusvõimalused. Kõik neist ei ole kindlasti mitte kriminaalsed, aga osa on.

Füüsiline ja vaimne meelehea

Käimasoleva skandaali puhul on neid, kes on valinud selge poole ja muudavad ennast naeruväärseks. Nii need, kes parastavad, kui ka need, kes dzotile viskuvad. Peaminister Taavi Rõivas räägib, et ainuüksi kahtlustus on tõsine löök Eesti mainele, kuid mõni nimi käib läbi ka Reformierakonna toetajate hulgast. Paljud tavalised inimesed tunnevad, et küsimus ei ole Eesti maines, küsimus on Eesti avaliku halduse maines. See maine on halb. Füüsilist korruptsiooni on uurimistulemuste järgi Tallinnas tõesti korduvalt ette tulnud ja inimesi on vangi pandud. Vaimse korruptsiooni Meka on ikka Toompea. Sõltumata sellest, kes seal valitseb. Soositakse omasid, antakse tööd jne. Seda tüüpi vähk ei ole riigile vähem tappev kui otsene oma taskute täitmine. Kapole peaks tööd jaguma mõlema puhul.

Tõenäoliselt oleks vaja vastu võtta seadus, mis võimaldab uurida ka emotsionaalset korruptsiooni. Selle üks sarkastiline näide oli Sven Mikseri kurb teade, kuidas ta istus auto tagaistmele, kuid see ei hakanudki sõitma. Uus juht Jevgeni Ossinovski soosis omasid. Ja kõrvaldas ebalojaalsed. Äris nimetakse seda juhtimiseks.

Eesti poliitikud on tihti palgatöölised, mitte filantroobid. Vaja on siiski mõlemaid. Inimesed, kelle isiklikud laenud on sadades tuhandetes eurodes, kuid palk pigem vaevu suudab võlakoormat teenindada, on ahvatlustele avatud.

Mäletan, kui minu kunagine ülemus, toonane Ühispanga juht Ain Hanschmidt ütles: “Neid ei huvita mina, neid huvitab minu allkiri.” Savisaare jt mõjukate riigi tippjuhtide puhul on selge, et nende allkiri maksab miljoneid, kuid nemad ei saa sellest ise suurt midagi. Nii oli ka Tallinna Sadamas.

Suur raha, suur mõju toob kaasa suured riskid. Ma ei usu ühtegi inimest, kes väidab, et tema ei teeks mitte kunagi mitte midagi ebaseaduslikku ega ebaeetilist, kui ta oleks samas positsioonis. Võib-olla mitte, aga võib-olla just. Näiteid on palju. Kas või noorpoliitikute suurvaled enne valimisi kuluhüvitiste teemal. Vahele on võetud ka värske riigikogu kuldsuid. Suid, mis on nüüd täis kulda.

Seaduslikkuse heroiseerimine on samuti küsitav. Seadused on ühiskondlik kokkulepe, kuidas me siin elame. Kord. Aga meil on propagandistlikel põhjustel vastu võetud seadusi, mis pigem tuleks kohe ära muuta. Nad ei loo korda, vaid loovad korratust. On soosivalt kellegi (era)huvides. Kuid nende vastu võitlemine on raske. Sest emotsionaalset korruptsiooni on niivõrd palju. Alati teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kellele üks või teine kõverus vajalik on. Ning ta seisab selle eest. Kahe jalaga.

Pealkirjas tsitaat filmist "Viimne reliikvia" (toim)