Soome valus tõde

Nagu ikka, on asjadel vähemalt kaks poolt. Ühelt poolt ei meeldi ametiühingutele, kuidas Soome riik üritab peale suruda vajalikke muutusi. Teiselt poolt ei meeldi tööandjatele ametiühingute paindumatus olukorras, kus Soome majandus on väga raskes seisus ning paranemist ei ole näha. Olukord kulmineerus 18. septembril, kui ametiühingud korraldasid üldstreigi. Tõsi küll, nende sõnade järgi polnud see streik, vaid arvamuse avaldamine.

Soome Panga juht nentis, et Soome probleem ei ole niivõrd võla määr, kuivõrd selle kasvamise kiirus. Soome riigi võlg kasvab iga tund miljoni euro võrra ning seda on viimase 7 aastaga kogunenud tänaseks umbes 98 miljardit. Arvestades, et Soome rahvas vananeb ja on üha vähem töötajaid, kellelt saadavatest maksutuludest tasutakse pensioni- ja sotsiaalmakseid, tekitab olukord muret.

Soome, kus suurim tööandja on riik, üritab nüüd aastaid võlgu elamise tagajärgi likvideerida, pälvides sellega oma rahva pahameele. Olukorrale lahendust vajab nii riigi- kui ka erasektor.

Suured kulud

Riigiorganisatsiooni töös hoidmise kulud on kasvanud liiga suureks. Kui avaliku sektori ülesehitus on käinud pideva kasvu stsenaariumi järgi, siis nüüdseks on Soome konkurentsivõime maksude ja kulude tõttu langenud Euroopa Liidu arvestuses üpris madalale. Erasektor aga kurdab, et palga- ja maksukulud on ettevõtjatele liiga suured ning tööandjad kolivad oma ettevõtted mujale, sest muidu nad ei suuda pakkuda rahvusvahelisele turule konkurentsivõimelist hinda.

Öeldakse, et muutused on toimunud lühikese aja jooksul. Tegelikult on ettevõtjad üritanud olukorrale lahendust leida juba aastaid, kuid tulutult. Lahenduste vastu on sageli olnud ametiühingud. Olukord on ettevõtjatele muutunud keeruliseks, mistõttu viimase kahe aasta jooksul on ajakirjanduses teada antud mitme Soome ettevõtte töötajate arvu vähendamisest. Nüüd, kui riik lõpuks jõulisemalt mängu on otsustanud tulla, näitas Soome ametiühingute keskorganisatsioon SAK oma paindumatust, jalutades läbirääkimiste laua tagant minema. Ametiühingute dogma „saavutatud edust ei loobuta“ on jäik ega vii edasi.

Soome ühiskonnas on vaja tekitada koostöömentaliteet. Selline, mida nägime Eestis 2009. aastal. Me kõik saime aru, et nii palgasaaja kui ka tööandja peavad näitama paindlikkust, et olukorrast välja tulla ja majandus uuele tõusule pöörata. Kõigil oli raske ja kõik pidid millestki loobuma, kuid tegime seda koos ja saime majanduslangusest kiiresti üle.

Kes aga sai kasu korraldatud streigist? Palgasaajad kaotasid päevapalga. Ettevõtjatel jäi saamata tulu ning lõppkokkuvõttes kannatasid ettevõtete kliendid – samad inimesed, kes töötajate palga maksavad. Arutati, et reedene arvamusavaldus maksis kokku 100 miljonit eurot, seda peamiselt saamata jäänud tuluna. Kui ametiühingud arvavad, et saavutasid Soome rahva poolehoiu ning parema positsiooni läbirääkimiste jätkamiseks, siis arvan, et nad eksivad. Helsingis kogunes ainult 30 000 inimest, kuigi ametiühingute soov oli näha tänavatel 100 000 töötajat.

Olen nõus, et ametiühingute esialgne mõte tagada töötajate ohutus ning inimväärne kohtlemine oli hea algatus. Praegu kasutavad ametiühingud aga oma võimu paremate tingimuste garanteerimiseks iga hinna eest olukorras, kus on vaja iga turuosalise paindlikkust. Selline jäikus pärsib arengut. Tegelikult saab rahva enamus majanduse keerulisest olukorrast aru ja nad soovivad olla paindlikud, et säilitada oma töökoht.

Soome raha põgeneb

Nii majandus kui ka finantsid on globaalsed. Raha ootab ķasumit. Kui seda pole võimalik Soomes saavutada, põgeneb see mujale. Olen juba mõnda aega oma töös näinud kaasmaalasi, kes soovivad ettevõtetega kolida Eestisse. Soomest ära kolides on nende põhiargumendid kõrged maksud ning bürokraatia keerukus. Maksudest on välja toodud nii ettevõtlusega seotud maksud kui ka eraisiku tulumaks, mis on Soomes astmeline.

Kuna Soome riigikogu plaan on tõsta makse veelgi, on paljude ettevõtjate lahendus olukorrale riigist välja kolimine. Ka eraisikud kolivad ära. Soome sotsiaalsüsteem on liiga helde. Inimestel, kes ei taha tööd teha, on lihtne koju jääda, sest sotsiaaltoetustest elab liiga hästi ära. Süsteem ei motiveeri tööd otsima. Pensionide lõikamise ja madalapalgaliste maksude tõstmise asemel tuleb sotsiaaltoetusi korrigeerida, et need motiveeriksid inimesi tööd otsima.

Välisettevõtete kolimine Eestisse näitab, et Eesti riigi tasemel on tehtud õigeid otsuseid ja suund ettevõtjasõbralikkuse poole tasub pikemas perspektiivis kindlasti ära.

Laenatud raha investeerimine infrastruktuuri ning ettevõtluse arendamisse on arusaadav. Laenurahaga elamine on aga tulevaste põlvkondade raha ette ära kasutamine, mis peab lõppema.

Eestil on nn vanade Euroopa riikide kaudu hoiatavaid näiteid pillavast majanduspoliitikast. Samu vigu ei tasu teha. Igatahes loodan, et Soome ühe Eesti tähtsa ekspordipartnerina saab oma majanduse taastatud, sest nagu öeldud: majandus on ülemaailmne ning kriisid mõjutavad paratamatult ka naabreid.