Milleks kirjanikupalk?

Jah, muidugi ütleb seda ka põhiseadus. Et Eesti riik on loodud tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimist läbi aegade. Kaunis, et see seisab seaduses, sest paljutki põhilist meie kui inimolendite kohta seal ei seisa ega saa eales seisma. Nn kirjanikupalga ümber pinevust külvavas debatis on aga kaduma läinud põhiline: loodud ning tulevikus loodav kirjandus ja kunst kõige laiemas tähenduses ongi see, mis teeb meid selleks, kes me oleme, tagab meile püsi – ja teeb meid ühtlasi rahvaks, kes väärib oma riiki. Nõnda tuleks tervitada seda, kui riik leiab võimaluse oma loojate materiaalseid võimalusi natuke paremaks teha. Paljut ju ei pakuta: juttu olnud enam-vähem riigi keskmise palga tagamisest üksikutele loojatele mõne aasta jooksul.

Neile, kelle meelest on kirjanikud ja kunstnikud ühed seanahavedajad, kes lõpetavad kohemaid töötegemise, kui neile raha antakse, ja lähevad poodi õlle järele, vastas tabavalt Andrus Kivirähk. Ta oleks sedasama võinud öelda ka teisiti: looja ei loo päriselt tasu pärast, mitte kunagi. Ta loob, sest ta on looma sündinud, et tal on see võime ja sisemine vajadus. Igasugune võimelisus on pigem kohustus ja vastutus kui privileeg. Sa lihtsalt pead tegema seda, milleks oled siia maa peale tulnud. Nõnda loob tõeline looja enamasti ka siis, kui seda toetavaid tingimusi pole.

See väide ei toeta aga romantilist kujutelma, et tõeline kunst sünnib külmas katusekambris tühja kõhuga, ehkki selline arusaam kõnetab tänagi veel paljusid. Nõnda nagu inimesel ikka, on loojalgi vaja pead toita ja keha katta, ja kui häda käes, tuleb nn kõrgemad sihid unustada – kas mõneks ajaks või siis igaveseks.

Riik võiks suhtuda kirjanikku nagu investor idufirmasse

Riigi huvi on kindlasti, et tal oleks võimekaid loojaid. Ent see pole ainult riigi huvi. Ka eraettevõtluses on loovus tegelikult see põhiline vedur, käimatõmbav jõud, mis sünnitab uut väärtust. Põhimõtteliselt võiks riik loojatesse suhtuda samamoodi nagu investor idufirmasse: ta panustab sellesse või teisesse loojategruppi ette teadmata, kas midagi suurt sünnib või ei. Alati ei sünni – ent vahel sünnib, vahel teoks saab koguni midagi nii erilist, et investor teenib algul palju kahtlusi tekitanud ideesse panustamisega sissepandud summa mitmekordselt tagasi.

Siinkohal võib väita, et eesti kirjaniku või kunstniku töö ei too sinna investeeritud summat eluilmas tagasi. Väikselt mõeldud, ütlen ma selle peale. Me ei tea eales ette, missuguse kirjaniku või kunstniku teos maailmas tuntuks võib saada. Ent see ei pea tingimata olema eesmärk. Mõni teos, mis teisi maailma rahvaid ehk kuigivõrd ei kõneta, võib meile endale olla eneseteadvust konstitueeriv. Me võime alati loota, et kirjanikupalk aitab sellisel teosel sündida – aga ei saa selle peale kunagi ette kindlad olla. Alati aga tuleb enne anda, kui tahta saada – ja päris andmine käib ometigi vastutasu ootamata. Kirjanikupalk võiks olla just selline andmine: sümboolne pigem. See pole enamat kui sõnum, et Eesti riigis on loometegevus soositud, hinnatud, väärtustatud.

Vastuseks pahandajaile

Pole kriteeriume, mida lai avalikkus mõistaks, öeldakse (vt ka siit). Tõepoolest, loojale ei saa ametijuhendit ette anda. Kui tahad, et lind ei laulaks, pane ta puuri, ongi laul lauldud. Tulemust ei saa mõõta, pahandatakse. Kas see on näiteks ametnikutöö puhul teisiti? Jah, lepingulisel töötajal on koht, kus ta istub, ja kindlaks määratud ajavahemik, kui ta seal istub, aga see, millega inimene ette antud raamid täidab, sõltub suuresti sellest, mida ta endast sellel kohal anda suudab – ja tahab. Tööleping ei taga kunagi seda, et inimene ka päriselt asja juures on.

Kirjanikupalk süvendavat kibestumist, sest looja asetatavat selle raha saamisega väljapoole neid reegleid, milles elavad teised. No ma ei tea. Looja elab pigem niikuinii väljaspool neid raame, milles nn laiad massid. Sama hästi võiks väita, et kirjanikupalga puudumine on looja asetanud väljapoole ühiskonda – seda tahategi, et nii jääks?

Seda ei saavat nimetada palgaks, sest loojaga ei sõlmita lepingut. See on aga pigem kehtiva tööseaduse, mitte kirjanikupalga kriitika. Eesti töölepinguseadus on nii loojavaenulik, kui üldse olla saab. See on oluliselt laiem probleem, sest loovus on tegelikult see ainuke tõeline ressurss, mis ühel ühiskonnal (ettevõttel, organisatsioonil) on. Mitmel pool eraettevõtluses on seda mõistetud ja paljud ettevõtted hoiavad oma väärtuseloojaid vahenditega, mida tööseaduses kirjas pole.

Motivatsioon on alati sisemine. Alati. Igaüks, kes midagi loob, teab seda. Väliste vahendite, palgaga sealhulgas, saab seda toetada, ent pühendumist ei saa kunagi rahaga osta. Väline keskkond, raha sealhulgas, saab sisemist loomise motivatsiooni omalt poolt soodustada. Edumeelses ettevõtluses ei lajatata inimesele algatuseks mitte ametijuhendiga pähe, vaid küsitakse, mida sa päriselt teha tahad – ja kuidas sa seda kõige paremini teha saaksid. Ja kui inimene ütleb, et talle on hädavajalik tund päevast und või kolm puhkusekuud aastas, siis võimaldatakse talle see. Ehkki tööseadus seda ette ei näe.

Kord antut ei saavat tagasi võtta, öeldakse. Jumala pärast, miks peaks sõnumi, et looja on meie riigis hinnatud, tagasi võtma? Vastupidi, see  sõnum on väärt palju laiemat kandepinda, kui tal praegu on. See sõnum peaks jõudma iga otsustaja ajusse, sest väärtust sünnitavad loojad.

Kirjanikupalga sõnum on hea algus

Niikuinii minnakse kaklema, on mitmel pool öeldud. Maksumaksja raha kulutamine on alati üks lõpmatu kaklemise koht. Kunagi pole nii, et need, keda me enda eest otsustama valisime, teeksid selliseid otsuseid, millega me viimseni rahul oleme. Seega, selles mõttes pole kirjanikupalk midagi erilist. Tavaline maksumaksja raha jagamine.

Emapalk loodi selleks, et sündimust suurendada. Viimase aja uuringud ütlevad, et päriselt pole emapalk ja pikem vanemapuhkus sündimust suurendanud või ei tee ta seda enam vähemasti nüüd. Samas ei tea me, kui palju lapsi oleks vähem sündinud ajal, mil emapalk on olemas – juhul, kui seda ei oleks olnud. Mida päriselt saab tõdeda, on: emapalk ei ole kaugeltki ainuke, mis naise last ilmale tooma paneb.

Pakun, et kirjanikupalgaga on samamoodi – see ei ole kaugeltki piisav ega ainus. Ta on lihtsalt riigi sõnum: me väärtustame loojat. Loomulikult ei ole raha ainus, mis luua aitab. Nõnda nagu ema vajab lapse sünnitamiseks kindlustunnet, et suudab lapse ka üles kasvatada, vajab ka looja teadmist, et tal on võimalik oma võimeid realiseerida ka siis, kui ta parasjagu kirjanikupalka ei saa. Algatuseks on aga kirjanikupalk hea sõnum.