LHV IPO pani võpatama

Päeval, mil Tallinna börs teatas, et üle pika aja on sel kevadel kohalikule väärtpaberibörsile lisandumas LHV panga aktsia, kohtusid pikaajalised investorid Oh ja Ah ootamatult metsarajal. Nad tervitasid üksteist, uurisid kauaaegse kamraadi tegemiste kohta ning loomulikult läks jutt peagi erinevatele investeerimisvõimalustele. Ah märkas peagi, et Oh polnud viimase aasta jooksul sugugi muutunud. Tal oli klaas endiselt pooltühi ning öeldes sõna investeering, nägi ta kaaslase silmis riski ja ülimat ebakindlust. Ohhi seevastu häiris Ahi võime osa investeeringute ebaõnnestumisest hoolimata endiselt igast uuest turule tulijast kiiresti ning jäägitult vaimustuda.

Jalutades mööda künklikku maastikku küsis Ah äkitselt ja otsekoheselt, mida Oh arvab LHV IPOst ja kas viimane plaanib ka aktsiaid märkida. Oh võpatas taolise ootamatu teemaarenduse peale, komistas männijuurika otsa, lõi jala ära ja torises pahaselt: „No mille eest ma märgin, mu raha on ju deposiitides kinni!“ Ah ei suutnud oma imestust varjata. „Aga deposiiti saab ju alati ilma probleemideta katkestada ja sealt ei teeni ju praegu nagunii mingit intressi,“ teatas ta Ohi jaoks häirivalt tähtsa näoga. „Muidugi saab, ega ma kuu pealt kukkunud ei ole, aga asi on selles, et mul ei ole päris tavaline deposiit,“ nähvas Oh vastu. Ahi nägu venis uudishimust veelgi pikemaks. „Mis salapärane deposiit sul siis on, kui see muidugi ei ole saladus?“ küsis ta Ohile küpsist pakkudes. Maiustust märgates muutus Ohi nägu veidi päikselisemaks ning pisut kõrgeneva hääletooniga teatas ta: „Mu vaba raha on Norra krooni deposiidis, kus makstakse pisut kõrgemat intressi, aga nafta ootamatu hinnalanguse tõttu olen praegu valuutakursiga 3% miinuses.“ Ah tunnustas Ohhi julguse eest otsida keerulises intressikeskkonnas paremat tootlust ning selgitas, et riskid ikka aeg-ajalt kahjuks realiseeruvad, aga Ohi tuju see paremaks ei teinud.

Innukas Ah

Käänuline metsarada sai oma lõpu ning matkaselle ootas ees kaunis järv, mille pinnalt peegelduvad päiksekiired tegid olemise kevadiselt värskeks. „Mul tuli üks mõte, kuidas sa saaksid oma valuutakahjumi tagasi teenida,“ teatas Ah innustunult. Oh ei liigutanudki ning vaatas apaatselt järve kohal tiirutavaid veelinde. „Arutame koos seda LHV IPOt, äkki saan sellega su tuju paremaks muuta,“ pani Ah ette. Ja juba ta vuristaski panga ajaloost, meeskonnast ning kasvuplaanidest. „Mulle ei meeldi need LHV agressiivsed müügimehed, kes kaubanduskeskuses jõllitavad, miks ma just sellise leivasordi ostsin,“ torises Oh edasi. Ahhi taoline reaktsioon ei üllatanud. Ta oli sellist kriitikat ka varem kuulnud. „Jah nad võivad mõnikord tõesti meeletult tüütud olla, aga usu mind – aktsionärina vaatad sa neid noori poisse hoopis teise pilguga,“ lõi Ah oma uue argumendi lauda. „Nad aitavad LHVl varade mahtu kasvatada, see omakorda loob eeldused kõrgemaks dividendimakseks, ja nii saadki oma valuutakahjumist lahti,“ tulistas Ah edasi.

Oh oli endiselt oma maailmas edasi. „Näe, vaata – isegi rändlinnud ei taha enam õigel ajal Eestisse tagasi tulla ja nii on ka välisinvestoritega, kes juba mõnda aega siit regioonist põgenevad. Mäletad hiljutist Citadele panga IPOt Lätis, mis täiega läbi kukkus? Ja sina veel meelitad mind jälle mingi uue panga emissiooniga,“ lasi Oh tunnetel üle huulte valguda. Nii bravuurset Ohhi polnud Ah kaua aega näinud. Ta selgitas, et Citadele panga IPOga läks halvasti selle pärast, et selle maht oli lihtsalt liiga suur ning ka turu sentiment ei olnud kõige parem. LHV panga IPO on aga väga väikene ja see märgitakse kindlasti mitu korda üle, kuna sellest loodetakse näha uut Hansapanka. Inimestel on lihtsalt niivõrd palju vaba raha käes ja nad ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata.

Teised pangad

Ohil oli küll raha Norra krooni deposiidi all kinni, aga see ei tähendanud seda, nagu ta poleks vahepeal turgusid jälginud. Ta alustas omapoolset fundamentaalnäitajate kontrat. „No kui inimestel on niivõrd palju vaba raha käes, nagu sa väitsid, siis miks nad ei lähe ja ei osta hoopis Deutsche panga aktsiat, mis on oma raamatupidamisväärtuse suhtes seitse korda odavam kui LHV!“ lõi ta oma trumpässa lauda. Ah oli Ohi niivõrd põhjalikust kodutööst tõsiselt üllatunud. Ta viis jutu mitme Saksa ja Šveitsi panga skandaalidele ning investorite usalduse langusele. Oh jorises aga edasi ning tõi näiteks ka mitu Skandinaavia panka, mille hinnatase on soodsam, dividendid magusamad ning mille puhul ei pea likviidsuse pärast muretsema.

Vanade kamraadide dialoog jätkus ka koduteel. Ahile LHV meeldis, sest tegemist oli hästi juhitud ja Eesti kapitalil põhineva ettevõttega. Oh väitis aga, et kapitalil ei ole rahvust ning on ohtlik end rahvuslike tunnetega uinutada. Tema sõnul on praegusesse IPO hinda juba päris mitu aastat ilusat tulevikku sisse arvestatud ning tegelikus elus ei pruugi kõik minna nii nagu planeeritud. Ohi argumentidest hoolimata kavatses Ah LHV aktsiaid märkida. Tema otsus võis olla emotsionaalne, kuid oma sisimas soovis ta nii käituda. Aiaväraval Ohiga hüvasti jättes uuris ta ka tema plaane. „IPO – it’s probably overpriced,“ teatas Oh sirgeselgselt ning lubas jätkata oma vana stiili osta aktsiaid vaid siis, kui veri on tänavatel.