Aktsiate ostmine on kuritegu?

Äripäev avaldab täismahus Aare Nõgese avaliku kirja presidendile ja peaministrile.

Seltsimehed riigijuhid! 25 aastat on olnud turumajandust taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, kuid sotsialism ei ole töökollektiividest veel kuhugi kadunud. Kohus mõistab finantsinspektsiooni taktikepi all inimesi kurjategijaks Tallinna börsilt turuhinnaga aktsiate ostmise eest! Kuidas saab selline asi olla võimalik 21. sajandil turumajandusega riigis? Turuhinnaga tehing on vähim, mida üldse börsil teha saab. Kui ka see on keelatud tegevus, siis…?

Enne jaanipäeva lõppes kohtuprotsess turumanipulatsioonis süüdistatud vendade Nõgeste osas üllatuslikult süüdimõistva otsusega, sest riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Saale Laos, Peeter Roosma ja Eerik Kergandberg ei võtnud asja arutlusele. Süüdi. Kriminaalid! Ainult et kas ikka oli kõik nii üheselt selge? Eriti sellises valdkonnas nagu väärtpaberituruga manipuleerimine.

Finantsinspektsioon ei saa aru

Kohtuasi ise sai alguse sellisest pikantsusest, et finantsinspektsioon ei teadnud turuhinnaga tehingu definitsiooni. Nad saatsid prokuratuuri kuriteokaebuse, saamata ise aru, et enamik (5 tehingut 6st) vendadele Nõgestele ette heidetud tehingutest olid kõige tavalisemad turuhinnaga tehtud tehingud, kus turuhinda ei mõjutatud. Kõik minu tehtud tehingud olid eranditult tehtud turuhinnaga. Ometigi süüdistati mind ja mu venda aktsia hinna viimises kunstlikule kõrgele tasemele. Ka selles ainsamas tehingus, kus hind tehingu käigus muutus, ei tõusnud see eelmise päeva hinnast kõrgemale!

Sellel teemal kirjutasin ma ka 22. veebruari Äripäevas artikli ja seda teemat kajastas samuti 18. mail ilmunud Eesti Ekspress.

Finantsinspektsioon ei teinud vahet, milline tehing on tehing turuhinnaga ja milline tehing on tehing, kus mõjutatakse turuhinda. Nad ei teadnud, et turuhinnaga tehing võib toimuda nii müügiäärel (ask) kui ostuäärel (bid). Nad ei olnud kursis, et aktsiatel on alati kaks turuhinda. Üks, millega saab osta, ja teine, millega saab müüa. Selline on praegune finantsharituse tase finantsinspektsioonis. See on kurioosne fakt, 25 aastat turumajandust Eesti Vabariigis ja 20 aastat Tallinna väärtpaberibörsi, aga finantsinspektsioon ei tunne veel ära turuhinnaga tehtud tehingut!

Selle asemel, et täita finantsjärelevalve peamist ülesannet – tagada nii ostjatele kui müüjatele ühetaolised tingimused tehingute tegemisel (see on kirjas nende kodulehel), nõudis finantsinspektsioon hoopiski turuhinnaga ostutehingute tegemise tunnistamist kuriteoks, samal ajal kui müügitehingud olid lubatud. Kohus ei olnud kade ka, tegigi selle väikese asja ära. Ainult millise hinnaga – turuhinnaga tehing tuli võrdsustada turumanipulatsiooniga ehk ära keelata.

Maailmas on börsid tegutsenud alates 13. sajandist. Börsid on loodud selleks, et seal sõlmitaks tehinguid, turuhindadega. Ostutehinguid ja müügitehinguid. Kusagil arenenud maailmas ei ole 800 aastase tegutsemise järel tuldud veel sellise “tarkuse” peale, et turuhinnaga tehingute tegemine on kuritegu. Siis ei saakski börsid eksisteerida. Mis on aga keelatud, on aktsia hinna viimine kunstlikule tasemele ehk turuga manipuleerimine. Need on kaks eraldiseisvat mõistet, mis erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Eesti Vabariigis otsustas kohus aga Tallinna börsi 20 aastapäeva puhul ja finantsinspektsiooni “turujärelevalve ja sunni divisjoni töörühma” näpunäidetel juhatuse liikme Andre Nõmme juhtimisel need kaks mõistet ühendada. Kohus langetas vendade Nõgeste protsessis sellise otsuse, et turuhinnaga tehing on ühtlasi ka hinna viimine kunstlikule tasemele ehk turumanipulatsioon. Sellise “21.sajandi revolutsioonilise idee” peale tulemiseks peab olema lihtsalt “nupukas eestlane”! See on maailmas midagi uut, sellega me läheme maailmas kindlasti ajalukku! Tölpluses kahjuks.

Börs tuleks nüüd kinni panna

Sellise kohtuotsuse järgselt tuleb börs päeva pealt sulgeda. Et süütud inimesed viga ei saaks ja kurjategijateks ei tehtaks. Kõige süütuma tehingu tegemine börsil on kuritegu! Mis saab turuhinnaga tehingus kuritegelikku olla? Turumajandusega riigis. Börs annab turuhinna, aga seda hinda aktsepteerides ja selle hinnaga tehingut tehes saab investorist järsku kurjategija. Kuidas on see võimalik? Milles seisneb siin investori süü? Tema on ju heauskne ostja (või müüja), kes eeldab, et turumajandusega riigis võib börsil osta või müüa aktsiaid turuhinnaga. See ei ole ju enam õigusriik! Nädal peale süüdimõistvat otsust tuli uudis, et senine börsijuht Rauno Klettenberg lahkub ametist…

Turumajandusega riigis on turuhinnaga millegi ostmine või müümine majanduse toimimise aluseks. Turuhinnaga tehing börsil on elementaartehing, see on kõige süütum tehing. Sellest lihtsamat tehingut enam olemas ei ole. Turuhinnaga tehing on turumajanduse nurgakivi, turuhinnaga tehing on väärtpaberibörsi nurgakivi. See on algtehing. Sellest tehingust algabki turumajandus, sellest tehingust algabki börs. Ka Lennart Meri, kui ta avas 1996 aastal pidulikult Tallinna börsi, tegi turuhinnaga ostutehingu, ostes neli väärtpaberit. Turuhinnaga tehingut ei saa ära keelata ega kuriteoks tunnistada. Turuhinnaga tehingu ehk algtehingu ära keelamisega ja kuritegelikuks kuulutamisega ei eksisteeri enam turumajandust ja ei eksisteeri enam börsi. Aga just sellega sai kohus Eesti Vabariigis hakkama!

Hinna viimine kunstlikule tasemele on teine äärmus, see on kõige süülisem tegevus börsil. Neil kahel tegevusel puudub isegi ühisosa, sest nende vahele jäävad tehingud läbi mitme hinnataseme, mis on samuti börsidel tavapärane tegevus.  Kohus ei ole sellest aru saanud. Kohus on pannud nende tegevuste vahele võrdusmärgi ja loonud sellega maailmas pretsedendi. Seda ei saa olla. See on põhimõtteline viga. See võrdusmärk läheb vastuollu turumajanduse toimimise põhimõtetega, see läheb vastuollu väärtpaberibörsi toimimise põhimõtetega.

Turuhinnaga tehtud tehinguga ei ole ei teoreetiliselt ega praktiliselt võimalik hinda kunstlikule tasemele viia, sest see tehing toimub turuhinnaga. Nii nagu nimigi ütleb. Ei viida mitte midagi mitte kusagile. Kui kõik turuosalised teeksid tehinguid vaid tänaste turuhindadega, oleksid need hinnad ka kümne aasta pärast täpselt samas kohas. Turuhinnaga tehingu tegemine ja turuhinna viimine kunstlikule tasemele on kaks teineteist välistavat tegevust.

Mida ma tegin

Minu süüdistusnimekirjas oli kolm turuhinnaga ostutehingut ja kaks parima hinnaga turule edastatud müügikorraldust. Kuivõrd parima hinnaga müügikorralduste andmisega ei saa hindasid kõrgemale viia, vaid madalamale, jäävad üle ainult minu kolm ostutehingut, mis olid eranditult tehtud turuhinnaga. Ühel korral ostsin 25 aktsiat 27 € väärtuses. Teisel korral ostsin samuti 25 aktsiat 27 € väärtuses. Kolmandal korral ostsin 20 aktsiat 20 € väärtuses.

Kokku ostsin 74 euro väärtuses aktsiaid börsi poolt ette antud hinnaga.  Süüdistaja süüdistas, et viisin neil kolmel korral iga tehinguga (ca a´ 20-27 eurot) aktsia hinna kunstlikule kõrgele tasemele. Tule, taevas, appi! Tegin kõik tehingud börsi poolt etteantud hinnaga ehk turuhinnaga. Mingi teise hinnaga ei olekski saanud osta. Ühtegi turuhinda minu pisikene tehing ei mõjutanud. Nende kolme turuhinnaga tehtud tehingu eest mõistis kohus Eesti Vabariigis mind kriminaalkurjategijaks. Kõigis kolmes kohtuastmes. Uskumatu, 21.sajandil, turumajandusega riigis!

Kui ma oleksin need aktsiad varastanud, siis ei oleks ma praegu kriminaal, sest kriminaalvastutus algab 200 eurost. Aga et ma ostsin need aktsiad oma raha eest, börsi lahtioleku ajal, börsi poolt ette antud hinnaga, siis olen kriminaal! Ma ei saa ikka veel aru, kus riigis ma olen? Põhja-Koreas, NSV Liidus, mingis banaanivabariigis? Kas meil on ikka turumajandus? Või on meil ikkagi sotsialism? Kuidas on võimalik sellist rumalust produtseerida? Aktsiaid ei tohi osta? Kas aktsiate ostja on kapitalist ja kurnaja ja seega automaatselt kurjategija? Kohus lööb kõige süütuma tehingu tegijat kõige süülisema tegevuse paragrahvi alusel süüdlaseks. Kas süütud inimesed oli vaja süüdi mõista olematus kriminaalkuriteos finantsinspektsiooni maine päästmise nimel. See sarnaneb kuidagi nõukogudeaegse kohtupidamisega.

Vandeadvokaat Leon Glikman kirjutas 08. veebruaril 2016 Eesti Päevalehes artiklis „Õigusriik Eesti moodi ehk Riigil on alati õigus“, et  riik eelistab õigusemõistmisel iseennast ning kannatada saavad nii kahtlusalused kui ka ohvrid. „1500 aasta vanuses Justinianuse koodeksis on kirjas, et pigem pääsegu kurjategija karistusest, kui süütu süüdi mõistetakse.“ Aga meil ei paista mitte kehtivat.

Süüdistus on alusetu

Süüdistus oli alusetu ja aktsiaturu toimimise põhimõtetega vastuolus. Ometigi ei seganud see kohtul langetada süüdimõistvat otsust. Tulemuseks on kohtuotsus, mis on praktiliseks kasutamiseks kõlbmatu. Kohtuotsus, mis sätestab, et turumajandus Eesti Vabariigis ei kehti. Kohtuotsus, mis sätestab, et turuhinnaga tehingu tegemine börsil on kuritegelik ja keelatud. Sellisel juhul tuleb börs sulgeda, kui juba turuhinnaga tehingu tegemine on kuritegu.

Seltsimehed riigijuhid! Selline kohtuotsus on viga, praak, eksitus. Selliseid kohtuotsuseid tehti siis, kui me kõik olime seltsimehed, kaasa arvatud naised. Selliseid kohtuotsuseid tehti siis, kui meil ei olnud turumajandust. Selline kohtuotsus ei tee Eesti Vabariigile au. Börs on riigi majanduse peegel. Börsilt turuhinnaga aktsiate ostmine on Eesti Vabariigis kuritegu! 21.sajandil, turumajandusega riigis! Kolm 25 eurost ostu? Kas sellist Eestit me tahtsime? Vaevalt! See kohtuotsus ei vii Eestit edasi, see kohtuotsus viib meid ajas 50 aastat tagasi. Kohtuotsus läheb vastuollu turumajandusega. Siin tuleb riigil midagi ette võtta! See kohtuotsus tuleb saata kohtusse tagasi kohtuvigade parandamiseks. Ei saa nii olla, et riigi erinevad struktuurid töötavad riigi ametlikule majandussüsteemile vastu! Ei saa nii olla, et süütuid inimesi tehakse kurjategijateks seetõttu, et nad aktsepteerivad riigis kehtivat ametlikku majanduslikku korda.