Automaks sihtotstarbeliseks

Eelmisel aastal üles kerkinud CO2-põhise automaksu eesmärk tundub esmapilgul õige. Maksustame keskkonda saastavaid sõidukeid ning suurem saastaja maksab rohkem ning inimesed hakkavad eelistama keskkonnasäästlikumaid sõidukeid. Kui aga vaadata väljapakutud automaksu numbrites, siis tundub tegemist olevat rohkem sooviga täita riigikassat, kasutades väikest piitsa – ning präänikut ei pakuta üldse.

Valdavale enamikule registreeritavatele autodele rakendataks 150–350eurost riigilõivu. On ebatõenäoline, et inimene ostab keskklassi sõiduauto asemel väike-keskklassiauto või üldse väikse auto. Hinnavahed on tuhandetes eurodes ning täiendav võit oleks vaid paarisaja euro kandis. Pole ka eriti lootust, et maksu tõttu jäetaks ostmata luksus- või sportsõiduk.

Võtame parem kasutusele sihtotstarbelise automaksu, mille eesmärk on taaselustada Eesti elektriautode turg. Maksu kogutaks koos sõiduki esmase registreerimisega autoregistrikeskuses põhimõttel 1 g CO2 = 1 kW = 1 €. Kilovatipõhist tasu rakendataks siis, kui autol puuduvad CO2 andmed. Kogutud automaks aga jaotataks ära uute elektriliste sõidukite ostjate vahel tulumaksuvabastuse abil.

Eesti elektromobiilsuse (ELMO) programmi võib pidada vägagi edukaks ning vääraks väidet, et elektrisõidukeid ostvad inimesed soetaksid elektrisõidukeid ka ilma toetuseta. Selle must-valge tõestus on Nissan Leafi 2014/2015 müüginumbrid (AMTEL 2015) – müük vähenes pärast toetuse kadumist 95%, 202 sõidukilt 11-le. Sarnane on seis ka teiste tootjate elektrisõidukite müüginumbrites.

Milliseid sõidukeid maksustatakse?

Maksustatakse sõidukeid, millel on olemas 100% elektriline alternatiiv. Selleks võiksid olla kõik sõiduautod ning tarbesõidukite M1 ja N1 klassid.

Kui palju raha aastas kogutakse?

Eeldades, et riigilõivu alla läheks ligikaudu 22 000 sõidukit aastas ning keskmine summa oleks 130 eurot, koguneks aastas 2,86 miljonit eurot toetusraha. Lõivu summa peaks olema piisavalt väike, et vältida olukorda, et inimesed hakkavad autosid registreerima teistes riikides.

Kuidas selgub toetuse summa?

Riik kehtestab igaks aastaks kindla arvu sõidukeid, mille vahel kogunenud summa ära jaotatakse. Kui võtta selleks numbriks 500 tk/a (2% müüdavatest sõidukitest), siis oleks maksuvabastuse kaudu vabanev summa üle 5700 euro. Arvestus käiks kalendriaasta kaupa.

Aga kui inimesed ostavad määratud kogusest vähem elektriautosid?

Kuna kogutud raha akumuleerub, siis järgmisel aastal oleks antud olukorras toetusraha sõiduki kohta välja maksmata jäänud osa võrra suurem. Seega peaks kõigi eelduste kohaselt turg ise leidma tasakaalupunkti.

Kuidas toimuks kontroll elektriauto toetuse jagamise ja kasutamise üle?

Aluseks saaks võtta ELMO programmi ning majandusministeeriumi koostatud rohelise investeerimisskeemi. Suurim muudatus puudutaks toetuse kättesaamise viisi. Reeglite rikkumise puhul oleks riigil õigus nõuda soodustuse täielikku või osalist tagasimaksmist.

Miks tulumaksusoodustus?

Eestis kehtib lihtne 20% tulumaks, mille rakendumist leevendatakse tulumaksuvabastustega. Seega lihtsustatult ja arvestamata teisi tulumaksusoodustusi: 10 000eurose tulumaksutagastuse saamiseks elektriauto eest tuleb teenida 50 000 eurot tulu ning sellest tasuda vastavalt tulumaksu jällegi summas 10 000. Selleks, et toetusest saaksid kasu ka väiksema sisse tulekuga inimesed, saaks soodustust arvestada näiteks kuni 5 aasta peale. Seega oleks võimalik antud toetussumma tagasi teenida ka alla 10 000eurose aastase sissetulekuga inimesel.

Soodustus laieneks ka Eestis tegutsevatele ettevõtetele. Firmade puhul rakendataks soodustust dividendidelt makstavale tulumaksule ning seda ainult 1 aasta kohta. Seega peaks firma elektriauto nõuetekohase soetamise järel jaotama 1 aasta jooksul 50 000 eurot kasumit, et saada tagasi sellelt makstud tulumaks summas 10 000 eurot.

Tulumaksusoodustuse kasutamine on hea viis vältida toetuse maksmist inimestele, kes väldivad riigimaksude maksmist või kasutavad nn maksude optimeerimise meetodeid. Samas riik raha ei kaota, kuna välja makstav soodustus kompenseeritakse otse automaksuga laekunud tuludest. Pealegi näeks raha jaotamine automaksu maksvate inimeste meelest õiglane välja.

Eraisik saaks taotleda soodustust ainult ühele elektriautole ning uue taotluse saaks teha ainult juhul, kui eelmise elektriauto programm on lõppenud. Firmadel võiks programmis osalevate elektriautode soetamise maht olla alates teisest sõidukist piiratud eelmise aasta käibega. Näiteks 35 000–40 000eurose auto ostmisel saaks toetust esimene auto ilma käibepiiranguta, kuid teise auto puhul peaks eelmise aasta käive olema suurem kui 200 000 eurot.

Mis saab avalikust sektorist ja teistest organisatsioonidest, kes tulumaksu ei maksa?

Siis tuleb toetus riigil otse välja maksta nagu varem ELMO programmiga.

Kes oleksid võitjad?

Elektriautode ostjad, kes saaksid tagasi makstud tulumaksu.Automüüjad, kes müüvad elektriautosid (ning elektriautode tootjad).Riik, kes saab automaksu kaudu täiendavat käibemaksu.Ühiskond tervikuna, sest väheneb keskkonna- ning mürasaaste.Taastuvenergiatootjad, kes tagavad elektriautodele vajaliku elektrienergia.

Kes oleksid kaotajad?

Tarbijad ja ettevõtted, kes jätkavad automaksuga maksustavate sõidukite ostmist.Automüüjad, kes ei müü elektriautosid.Fossiilsete kütuste importijad ning müüjad. 

Milline oleks selle maksu tulevik?

Kui võtta aluseks, et meie tulevik on fossiilsete kütuste vaba, siis ühel hetkel lõppevad CO2 sissemaksed ning kogutud raha makstakse lõplikult välja. Kui müügile tulevad  elektrilised veoautod, bussid ja traktorid, saaks CO2-maksu sisse arvestada ka need sõiduvahendid. Kogu protsessi kiirust saaks riik reguleerida 1 g = 1 kW = X € suhte muutmisega.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.