Kas meedia sureb välja?

Paljud minu tuttavad ei loe ei Äripäeva ega Postimeest, nad ei tarbi enam meediat üldse ning neid on üha rohkem ja rohkem. Mis meist saab? Niimoodi arutles paar päeva tagasi üks minu hea tuttav ajakirjanik. Ei saanudki aru, kas oli see sõbralik provokatsioon või oli tal tõesti tõsi taga. Igatahes pani mõtlema.

Lasin rahustuseks oma tuttavad silme eest läbi ja leidsin, et kõik nad ikkagi tarbivad meediat. Tõsi, mitte igaüks ei loe minu moodi agaralt Äripäeva, aga vähemalt Postimeest või Delfit loevad nad kõik. Üha rohkem on neid, kes loevad ainult veebis. Aga et keegi oleks ennast peavoolu infovoolust välja lülitanud, seda mitte. Küll aga on nõudlik kriitika ajakirjanduse suhtes on häälekamaks muutunud.

Samas pole minu tutvusringkond teab mis suur ja päris noorte kohta on selles teemas tehtud ju hirmuäratavaid uuringud. Vasakpoolsed intellektuaalid ennustavad meediale kadu ja hukku juba viimased kümme aastat. Brexit ja Trumpi valimine paistavad seda kinnitavat. Sahtlist on välja võetud tuntud radikaalist mõtleja Noam Chomsky kunagised paljastused peavoolumeedia kallutatuse kohta.

Pikk ja piinarikas surm

Roosiline pole olnud ka meedia ärimudel. Paberlehtede tiraažid vähenevad järjekindlalt kogu maailmas ning lehed liiguvad pika ja piinarikka surma suunas. Meediamajad raporteerivad aktsionäridele ajakirjanike koondamisest. Veebis panevad Google ja Facebook nahka 80% reklaamikäibest, mille kompenseerimiseks flirdib meedia ajakirjanduse pähe esitatava sisuturundusega. Ja mis kõige hullem, tõejärgsel ajastul ei vajavatki lugeja enam klassikalist ajakirjandust ja rahulduvat talle sobivate väljamõeldistega, millega huvigruppide rahastatud trollid sotsiaalmeedia üle ujutavad.

Mis nüüd saab? Marine Le Pen valitakse Prantsusmaa presidendiks. Euroopa Liit laguneb. Meedia marginaliseerub. Eestis võidab järgmised valimised ülekaalukalt EKRE. Ainsaks suureks infokanaliks jääb võimuladviku ülalpeetav rahvusringhääling, millele sekundeerivad Pealinn ja Uued Uudised. Valitsusjuht Martin Helme kordab Konstantin Pätsi 80 aastat tagasi tehtud tegu: võtab kahjumis vaevleva Postimehe sekvestri alla. (Toona nimetati sellise toreda sõnaga riiklikku hoolekannet.)

Sedalaadi mõttekäike näeme palju, kui mitte peavoolumeedias, siis internetiavarustes kindlasti. Mõningad näevad siin maailma hukku, teised hukust pääsemist.

Mina aga väidan, et need hirmud (või siis lootusetus) on pehmelt öeldes üle paisutatud. Klassikaline ajakirjandus on paari sajandi vältel juurdunud nii inimese kui sootsiumi jaoks liiga tugevasti, et Donald Trump või isegi kõikvõimas sotsiaalmeedia seda kahjustada suudaks. Inimesed ei saa lihtsalt ilma hakkama. Nii sotsiaalne kui majanduslik progress on alati käinud kaasas vaba mitmekesise eraõigusliku ajakirjandusega ja igasugused katsed seda välja juurida või riigimeediaga asendada pole millegi heani viinud.

Ei saa salata, et Brexit ja Trump andsid kabjahoobi nii vaimsele ja majanduslikule eliidile kui ka väga paljudele meediaväljannetele USAs ja Euroopas, ning see on kindlasti ka Eesti ajakirjanikele järelemõtlemise koht. Teisalt – demokraatia toimis, vaikiv enamus võitis hääleka vähemuse. Ja oh imet, nende sündmuste tagajärjel polegi maailm kokku varisenud. Vastupidi, vesi on läinud liikuma, aktsiaturud paisuvad ja kogu maailma majandus näitab toibumise märke ning meedia koos lugejatega vabaneb senisest tardumusest.

Alanud aasta tuleb murranguline

Paradoksaalne, aga just Brexit ja Trump tekitasid nii USAs kui Euroopas juhtivate kvaliteetväljaannete digitaalsete tellimuste kasvu. Põhjus on ühene: inimestel tekkis kõrgendatud vajadus teada saada, mis juhtus, miks juhtus ja mis edasi saab ning siin jäi sotsiaalmeedia abituks. Näiteks raporteeris sellest hiljuti Financial Times. 

Meediaorganisatsioonide eksperdid hindavad, et tänavune aasta tuleb meediale murranguline – digitaalsete tellimuste juurdekasv tuleb suurem kui on samal ajal toimuv paberlehe trükiarvu vähenemine. Veel paar aastat tagasi arvati, et inimesed ei hakka kunagi digitaalse sisu eest maksma. See müüt on nüüd murtud. Kuid lugejad on valmis info eest maksma vaid siis, kui nad on veendunud info kvaliteedis ja usaldusväärsuses. See on selge sõnum nii kirjastajatele kui ka igale ajakirjanikule.

Eesti on siin heas seisus, nii Delfi väljaanded kui Postimees pakuvad julgelt digitaalseid tellimusi. Äripäev on saavutanud selle, et juba poolteist aastat on meie summaarne tellijaskond kasvanud. Mis kõige üllatavam, veebitellimuste hoogsast juurdekasvust on andnud teada ka maakonnalehed. See omakorda loob eeldused uuteks investeeringuteks ja toimetuste tugevdamiseks.

Minu enda meediatarbimises toimus pärast Brexitit järgmine muutus. Alates suvest tellisin endale ja loen igal nädalavahetusel läbi The Economisti. Samal ajal lasen enamjaolt silmist mööda igasugu skandaalsed pealkirjad, mida Facebook ja Google mulle ette söödavad. Muu meedia puhul lähtun kas usaldusväärsest kaubamärgist või tuntud autorist. Eestis – paluks nüüd mitte muiata – on minu jaoks usaldusväärsed brändid just Delfi ja Postimees. Ma tean nende tugevaid ja nõrku külgi, aga usaldan, kuniks sisu ja reklaam on eristatud „ja kuniks ma tean, et lugude tootmine meedias on protsess, milles reporterit kontrollib toimetaja, toimetajat päevatoimetaja, seda vajadusel peatoimetaja. Milles enne kirjutatakse tekst ja siis pealkiri“ (tsitaat pärineb keeleteadlase Tiit Hennoste 28. jaanuari Postimehes ilmunud artiklist „Peavoolumeedia ja prillikivi“).