Püha raha ehk rikkad ahvid

Kuigi numbrite järgi on Eesti buumiaja pillerkaaris tagasi ning palgad jätkavad endiselt rallimist, on rutakas väita, et elu pole siin kunagi parem olnudki. Rahakoti poolt vaadates on kõik justkui hästi – üks SKP näitajatest (SKP aheldatud väärtus) sõitis läbi buumitasemest, palk kasvab ja eestlane on Euroopas kõige ettevõtlikum. Samas on raha vaid üks ühikutest, millega saab hinnata mahtu. Raha üksikuna aga on halb mõõdik.

Raha on inimestele üks võimsamaid lugusid ja kokkuleppeid näiteks religiooni ja riigipiiride kõrval ning selle hankimiseks kasutatavad meetodid on vahel küsitavad ja kahjulikud mitte ainult endale, vaid ka lähedastele ja kaugematele. Raha on põhjus, miks tootja lisab südamerahuga kodukeemiasse elu surmavaid ja kasutajat kahjustavaid koostisosi, miks toitu pakendatakse endiselt tervist- ja keskkonda laastavasse plasti või miks põlismetsas nähakse vaid palki. Raha on ka põhjus, miks enamus töötajaist haigena tööl käib - tühja enda või teiste tervisest, nii on kasulik.

Raha suunas kasvamine on meile toonud ka kiirmoe, tarbetult kiirelt puruneva ja vananeva tehnoloogia, haigeks ja surnuks töötamise, reostatud ja vaesuva keskkonna ning palju muud, mille tagajärjed alles avalduvad. Viimane kõlab nagu puukallistaja hädakisa, kuid seda nii näha soovijal on vist meelest läinud, et traadita võrgu ja viimase põlvkonna nutitelefoni asemel on meil eluks kriitiliselt vajalikud siiski tervis, puhas õhk, vesi ja toit.

Hingamata ikka ei saa

Kuigi räägime Marsi vallutamisest, tegeleme geenitehnoloogiaga, oleme loonud arvutile juhtimiseks auto, on ja jääb inimene endiselt osaks loodusest. Ahviks. Võime küll rusikaga vastu rindu taguda oma saavutuste ja rahakuhjade ees, kuid näiteks hapnikku kinni keerates oleme mõne minutiga ajalugu.

See tähendab, et üle oma varju me ei hüppa ja oleme endiselt Maal ajutised külalised. Ent mõistliku käitumise asemel oleme justkui mässav teismeline saabastega tuppa marssinud, külmiku tühjaks söönud, toa segi pööranud, peremehe vara maha müünud ning nüüd suundume sama tegema naabri (Marss jt taevakehad) juurde. Esitleme seda muuseas arenguhüppena.

Loodus ja loomulikkus ongi põhjused, miks rahast kaugemale vaadata ja näha tasub, sest lisaks keskkonnale norime järjest enam tüli ka iseendaga. Elame küll kauem, kuid järjest nigelama tervisega ja ravimite toel. Toitutakse ühekülgselt ja süüakse liiga palju, samas liigutakse liiga vähe. Iga teine tööealine joob liiga palju. Vaimset tervist kurnatakse samamoodi. Need on elu baasoskused, mida ei vallata.

Me küll arendame maast madalast erialaseid oskuseid, teeme trenni ning paljud õpivad investeerima, arendama ettevõtlust ja peame vajalikuks neid teemasid ühiskondlikult võimendada, kuid näiteks inimese vaimse arengu oleme juba lastest alates täitsa unarusse jätnud. Eriti meeste puhul, kes seda teemat kõneväärseks ei pea, sest on nii tugevad ja abi ei küsi. Kunagi.

See on koguni nii hirmutav, et kui mõni ettevõtja lisaks rahale ka muudest väärtustest rääkima hakkab, saab ta külge sildi „sellel käis krõks ära“, vaimse tervisega kimpus olijat peetakse aga hulluks. Mida otseselt rahas mõõta ei saa, peetakse pehmeks ja tihti naeruväärseks teemaks. Mõistagi ekslikult.

Vaimne pole piisavalt macho

Kuna vaimne on osa inimeseks olemisest, pole võimalik sellele tähelepanu pööramata edukas olla. Ei eraelus, ei tööl. Kui keha aitab liikuda, siis vaimne paneb liikuma.

Võin omandada ajakirjaniku elukutse käsitööoskused ning töö ja investeerimisega rahahunniku kokku ajada, kuid kui ma ei oska hakkama saada tähtaegade ja pideva muutuste ning kasvava vastutuse pingega, ei realiseeri ma oma võimeid täielikult ja kogutud eurod mind õnnelikuks ei tee.

Ent keegi peab tegemata töö ära tegema, koostöö logiseb, tähtajad kärisevad, õhkkond vindub jne, ning lõpuks kajastub see ka ettevõtte majandustulemustes kasutamata võimaluste ehk teenimata jäänud tuluna.

Samas säärast ebaadekvaatset toimimist esineb oi kui palju – kardame ja tõrjume muutusi, tunneme süütunnet puhkamisel, töötame üle, esinemist kardetakse surmast rohkem, ebaviisakus, kriitilisel kundel nägu täis sõimav teenindaja, liiklusraev, sallimatus ja viha teistsuguse suhtes, tühjast tüli üles kiskumine, solvumine ja kättemaksuhimu nii klientide, oma kollektiivi kui ka tutvusringkonna suunal.

Nii saamegi olla tunnistajaks, kus keskeale lähenev ja karjääri teinud ning rahaliselt mõõtes edukas käitub emotsionaalsel tasemel nagu laps. Sotsiaalmeedias võtavad 40aastate lävel inimesed, paljud neist autoriteedidki, vaevaks pidevalt tüli norida, teisitimõtlejaid alandada, alavääristada või mõnitada, vohab demagoogia. Täpselt nagu koolikiusamine, ainult et 15-20 aastat hiljem.

See võiks olla omal moel naljakas, kui see ei oleks traagiline. Ühelt poolt peletab selline käitumine oma sõna sekka ütlemast ja sallimatus õõnestab nii omasid kui siiatulijaid. Teisalt on need samad oskamatud inimesed kontorites, ladudes ja tootmistes töölkäijad, kus nad peaksid parima panuse pakkuma kas töötajate või juhtidena. Meil pole lülitit, millega kontoriuksel ülejäänud elu välja ning vaid vajaliku ning parimat tulemust loovad oskused ja omadused sisse lülitada.

Ikka jõuab tööle täpselt sama tegelane, kes ärevuse tõttu öösel ei maganud, kaotab pingelises läbirääkimises pea ja sellega ühes ka hea kokkuleppe. Või ajab madalast enesehinnangust tuleneva kontrollivajadusega andeka kolleegi esialgu hulluks (kujund) ning lõpuks ettevõttest minema, püüdes samal ajal iga hinna eest käivet, kundede arvu või turuosa kasvatada.

Teadkem, miks ja kuidas

Küsimus pole selles, kas peaks kasvama ja arenema, rikkamaks saama. Kindlasti. Küsimus on selleks, mille nimel ja kuidas seda teha.

Siit tuleb ka vastutus ettevõtjale. Tihti rõhutatakse, et ettevõtja võtab riske, loob töökohti ning väärib seetõttu austust ja tunnustamist. Nõus. Samas kaasneb selle võetud rolliga ka vastutus, kuna ettevõtlus kasutab kõigi ühiseid ressursse – näiteks töötajate eluaega ja -energiat ja muud looduses pakutavat, et midagi ühiskonnale luua.

Isiklik hüve, mis seisneb olemasoleva (mets, nafta jms loodusvarad) või teiste arvel kasseerimises (loomaaed, karusloomakasvatus, inimeste ekspluateerimine jne), ei ole looming. Säärane käitumine on võimalik, sest vastutus oma tegude tagajärgede eest on liikunud kaugemale nii inimesest kui ettevõtjast – ülekaalu või liigset joomist ning nende tagajärgi likvideerigu riik, keskkonna ja tagajärgede eest valvaku keegi kolmas.

Niisiis on meil küll praegu palju raha, kuid ka mõtteainet – kui palju võiks olla rohkem, kui inimesed oleksid nii füüsiliselt kui vaimselt tervemad, sallivamad, vaimne areng oleks elu loomulik osa elust ning väärtus. Muidu on nii, et raha tuli, aga õnne mitte.